Jalgrattasõit

on minu ellu kuulunud nii kaua kui mäletan. Eks ma oma esimese ratta sain suht suurena, nii viiene võisin olla ehk. Mäletan, et mind lihtsalt lükati sõitma ja polnud mingit muud võimalust, kui püsti püsida. Muidugi arvasin, et olen kohe proff ja üritasin Lehtmetsa kruusateedel slaalomit sõita ning panin täiega kraavi käna. Päris tükk aega nutsin seal ja üritasin lehtedega oma puruks kriibitud põlvi tohterdada. Ei saanud ju ometi minna emale kurtma... Aga pikk ratturikarjäär on andnud õnneks ka muid kogemusi, kui katkised põlved ja keti vahele jäänud püksisääred. Nüüd saan juba näpunäiteid jagada. Näiteks kehtivad ratturile päris mitmed kirjutamata reeglid:
Tuul puhub alati vastu. Pole vahet, kummale poole sõidad.
Kuumal suveilmal on äärmiselt sinisilmne uskuda, et puude varjus vilus saab väsinud konte puhata. Seal ootab sind näljaste parmude armee.
Kuna kruusakattega tee viib sihtkohta otsem, siis valid loomulikult selle. Hiljem selgub, et poole lühema tee läbimiseks kulub poole kauem aega ja poole rohkem jõuvarusid. Pole mõtet alahinnata asfaldi pehmust oma ratta käppade all.
Täiesti liiklusvabal teel kohtuvad kaks vastassuunda sõitvat autot täpselt sinu kohal nii et sinust saab sõna otseses mõttes viies ratas auto all. Ja kuues. Liivaterasid hammaste vahelt sülitad veel mitu kilomeetrit.
Mida suuremad autod, seda lähemalt nad sinust tee peal mööduvad. Keskmise sõrme näitamisest pole miskit kasu ning küljetuule tõmbejõu neutraliseerimiseks tuleb mõlemad käed lenksudel hoida.
Kui oled valmistunud vastu võtma lõukoerade armeed, kes sind alati teatud kohas tervitanud on, selgub, et elukaid seekord polegi. Arvatavasti pidasid nad siestat. Või siis sõitsid sa nii aeglaselt, et nad ei pidanud sind oma tervituskontserdi vääriliseks.
Kui isegi esimese käiguga jalad nagu pakud on ja keelduvad väntamast, oled kas oma treeningplaani kuhjaga ületanud või siis alustasid liiga vara. Mõlemal juhul on selge, et sinu ratturikarjäär on lootusetult selja taha jäänud. Võid rahulikult kõik lilled ja liblikad teeservas ära lugeda sel ajal kui sõidad.
Ja viimane kuid samas mitte vähem tähtis tähelepanek - Laiuse on tagantpoolt lähenedes sama kole nagu alati ja jääb arvatavasti selliseks aegade lõpuni. Ei aita isegi puude ladvus kehkendav kirikutorn. Seega pole mõtet igasugu kõrvalteedel kive üle lugeda ja rattakumme valgendada, sõida siledal teekattel ja võimalikult tasasel maal. Ja kui oled arvestanud sellega, et sihtkohta viiv tee on ainult pool teekonna pikkust, siis tegelikkuses on kodutee vähemalt poole pikem...