Ühel küpse mereadru hõngust rikastunud hilissuve hommikul

rannas jalutades lõi Meritäht äkki oma keskmised varbad millegi terava vastu valusalt ära. Lähemal uurimisel selgus, et liivast turritab välja midagi kumeralt valget. See ei saa ometi kadunud kolmejalgne krabi olla. Mõtles Meritäht omaette. Kuigi ta polnud sõpra juba mõnda aega näinud, teadis ta, et tol ongi kombeks sügise esimeste saabumishoiatuste paiku kuhugi peitu pugeda. Nad ei saanud eriti läbi. Sügis ja kolmjalgne krabi siis. Meritähel polnud vahet, kes parasjagu valitsejat mängis. Tema aeg kulges Meretaguse Mehe järgi. Aga ka too ei saanud ometi siin liiva sees praegu pikutada. Laisalt asus Meritäht oma kombitsatega veidrat tulnukat liiva seest välja kaevama. Oh imet! See oli raamat. Kõvade kaantega. Merelained pealist kaunistamas. Meritäht mõtles pingsalt, kas ta on äkki mingi laevahuku kogemata maha maganud. Raamatuid ju ometi taevast ei saja. Kuigi ta mäletas, et paar ööd tagasi oli ta koos habepingviinidega öö otsa tähesadu nautinud. Kas tõesti langes koos nendega ka see raamat? Ärevalt ja aupaklikult puhastas Meritäht raamatu igast liivaterast. Nemad said ju piisavalt lugeda juba. Eriti palju terasid oli sajakolmekümneneljanda ja sajakolmekümneviienda lehekülje vahel. Meritäht ei suutnud oma loomulikku uudishimu taltsutada ja uuris järele, miks just see koht liivateradele nii väga meeldis. Ja taipas kohe. Kirjaread kulgesid üle valge lehekülje ning viisid Meritähe hetkega paralleelmaailma...
Seal kõlas muusika. Päris muusika. Tohutul hulgal veidraid olevusi tantsis ümber Meritähe. Mõned neist olid talle tuttavad. Näiteks Lohepoiss, keda Meritäht vahel vilksamisi oli näinud saare ümber tiirutamas, et siis Kuumehele minna aru andma, kas saareelanikud ikka piisavalt valgust saavad. Kohati oli juhtunud, et pilveneiud taevalaotuses Kuumehega peitust mängides liiga kelmikaks muutusid ning saarele peaaegu ühtegi kuukiirt ei langenud. Meritäht sai aru küll, et see pigem väike kadedus oli. Head tahaks ju ikka ainult endale hoida. Aga selles paralleelmaailmas mängis Pianist kujuteldaval klaveril nii magusalt mõnusat muusikat, et Meritäht tundis, kuidas liivarand tema all liikvele läks. Liivaterade ühine tango on nii majesteetlik, et see ei jäta kedagi külmaks. Äkki tundis Meritäht, kuidas keegi sikutab teda väikestest varvastest. Need on kõige tundlikumad ning reageerivad pisemalegi puudutusele. Naksti, eemaldus Meritäht paralleemaailmast ning vaatas, kes teda kõditab.
Muidugi oli see kolmejalgne krabi. Nende kahe sõprus läheb nii kaugele ajas tagasi, et meie Päike oli siis alles mähkmetes. Meritäht taipas, et oli oma suures isekuses raamatut üksinda lugema hakanud. Aga seda ju sõbrad ei tee. Ikka jagama peab. Meritäht ja kolmejalgne krabi uuristasid endale X-filesi puu alla mõnusa pesa ning üheskoos sukeldusid nad valgete kõvade kaantega raamatu sisse. Ahjaa, kui nad lähemal ajal välja ei tule, siis võite neid otsima minna raamatusse, mille pealkirjaks "Ümberpööratud pahupidi" ja mille kirja panijaks Ain Mihkelson. Aga ärge üritage neid sealt supi seest päästa, minge parem ise ka sisse.