Sunday, November 11, 2018

Hispaaniast on saamas minu teine kodumaa

 ...selline mõte tuli mulle, kui eile järjekordselt Hispaania külastuselt koju tagasi jõudsin. Kuidagi nii on juhtunud, et ükskõik millisesse uude rahvusvahelisse projekti ma ka ei sukelduks, ikka on seal üheks partneriks ka hispaanlased. Ja see on väga mõnus, sest sel moel on võimalik ühe maaga pisut rohkem tuttavaks saada. No nii natuke. Igatahes  oli mul aegade alguses päris palju stereotüüpe nii Hispaania kui hispaanlaste kohta, mis nüüdseks ühe või teise lahenduse saanud.
Näiteks. Stereotüüp number üks - hispaanias on kogu aeg soe, päike paistab ja apelsinipuud on pidevalt mahlaseid apelsine täis. Mnjaa. Mingil veidral põhjusel on mind Hispaaniasse paisatud enamasti kas novembris või detsembris ja soojem on seal tõesti kui samal ajal Eestis. Aga päikesega on lood nii, et kuna minu nimi enamuse välismaalaste suus kõlab nagu vihm, siis vihm mind seal Hispaanias ka alati ootab. Seekord õnnestus ühel päeval siiski ka päikest näha. Hispaanlased alati vabandavad ette taha et - see pole tüüpiline ilm meil, siin ei saja tegelikult peaaegu üldse ja siis ma neid lohutangi, et see on minu pärast. 
Stereotüüp number kaks - Hispaania on rohelust ja lilli täis palmidega kaetud maa. Eksole. Esimene reis viis mind Don Quijote maale Consuegrasse, kus tema tuulikud kenasti tühermaal ilutsesid, nii kaugele kui silm seletas laius kollakaspruun kõrbelaadne maastik, ei ühtki puud ega ühtki lindu. Hiljem selgus, et need olid safranipõllud. Sügisel korjatakse safrankrookuse õite emakaniidid kokku, kuivatatakse ja pannakse purki. Ülejäänud aja saab kõrbe imetleda. Muidugi õnnestus mul hiljem ka lopsakat Hispaaniat näha, sest vahemere rannikualad on ikka tõepoolest võimsate palmide ja teiste imeliste floora esindajate pärusmaa. Ning muidugi lendavad selle kauniduse sees vabalt ringi papagoid. Värvilised papagoid. Väga jutukad papagoid. Valimatult kakavad papagoid... 
Stereotüüp number kolm - Hispaania naised on väga kaunid ja nad kõik oskavad tantsida flamencot. Kaunid on nad tõesti. Aga flamencoga on nii, et seni on mul õnnestunud ainult paaril korral päris hispaanlannat seda tantsimas näha. Kuidagi veider on ajaloo monumentide juures korea tütarlapse tantsu vaadata, kuigi ta seda täitsa kenasti esitab. Flamenco põhimõte on tegelikult väga lihtne, nagu mu sõber Marcellino seletas - sirutad käe üles, võtad õuna, hammustad ja paned siis tasku. Kirjeldus ei anna midagi, kui praktiliselt järgi ei tee. Mul siiski pole õnnestunud Marcellinot päriselt tantsimas näha... aga projekt ju alles kestab. Arusaamatuks jääb muidugi, kuidas hispaanlastel õnnestub oma toitumisharjumuste praktiseerimise juures kuidagi kahtlaselt saledateks jääda. Hommikul sai oliiviõliga, lõunasöögiks sai misiganes toidu kõrvale, õhtusöögiga sama lugu... Pärast paaripäevast tohutus koguses saia manustamist on eestlase kõht punnis nagu oleks ta jalgpalli alla neelanud...
Rääkides jalgpallist. Ma nüüd vist tean, miks hispaanlased head mängijad on. Sevilla tänavatel ringi liikudes märkasime lapsi ringi triblamas, palli asemel toored apelsinid... Nojaa, neid ju vedeleb igal pool maas, sest linnad on apelsinipuid täis ja sealt muudkui kukub. Miks mitte toorete viljadega jalgpalluri võtteid harjutada. Meil Eestis ei tuleks see kõne allagi - kogu aeg raiutakse pähe, et toiduga ei mängita... Kui me mängimist ei luba, siis pole meil ka mõtet nutta, et meil jalgpallureid tegelikult ei ole. Aga apelsinipuudega tasub olla ettevaatlik. Pole mõtet maitseelamuse ootuses käeulatusse juhtuvaid apelsine manustada. Võib keele nii ära kõrvetada, et paar päeva midagi süüa ei saa. 
Stereorüüp number neli - hispaania meestele meeldivad blondid välismaa naised. Punkt. Siin pole midagi arutada. 
Olen väga tänulik, et elu mind hellitab võimaluste rohkusega, ole ise mees ja siruta käsi ning vali, mida soovid. Ning kuigi esmapilgul tundub agaav okkaline ja ähvardav, siis lähemal tutvumisel selgub, et tegu on pehme, aromaatse ja mõnusalt surisevat energiat kiirgava olendiga. 
Hispaania keelest ma parem ei räägi. Olen väga õnnetu, et oma lingvistiliste võimete juures suudan seni täie enesekindlusega kuuldavale tuua ainult ühe sõna. mañana

siin peaks juures hoiatus olema - mitte süüa!

Alcalá de Guadaíra 


agaavid, millega lähemalt tutvust tegin


roomlaste ehitatud sildu, akvedukte ja teid ja müüre jne on kõik kohad täis 



kummiviigipuud meie kodudes ei saa kunagi taevasse kõrguda... 

rahvustoit, mille nime ei suuda meenutada aga mis maitseb nagu maitsetu pontsik ;) 

toidul on selliselt taldrikult süües sootuks teine mekk 


No comments:

Post a Comment