Ühel hetkel vaatab
õpetajate toa ukse vahelt sisse kaks ehmunud silma ning huuled sosistavad:
“Tulge ruttu, meil
on mingid inimesed allkorrusel panevad valgeid kitleid selga, ütlevad et
veterinaarametist…”
Selgub,et nii ongi.
Üsna sõjakalt meelestatud seltskond keskeas daame ajab allkorrusel endale
siniseid susse jalga ning võrkmütse pähe. Teatavad, et nemad tulevad meie kööki
kontrollima. Nad olevat kooli kodulehelt lugenud, et kool otsib endale kokka
ning oma peas tekitanud müsteeriumi, et nüüd ongi üks kool salaja lastele toitu
valmistamas ja pakkumas ning nende ametil võimalus koheselt see isetegevus
lõpetada. Saab ometi ülemustelt kiita ning plusspunkte kontrolliraamatusse.
Suur on nende hämmastus, kui selgub, et me siiski ise toitu ei valmista, vaid
ostame sisse täiesti korras dokumentidega koolitoidu valmistajalt. Ka
toidukäitlejal ehk siis meie armsal toidutädil on tervisetõend kenasti olemas
ning ta võib oma väikeste käekestega toitu pottidest kaussidesse tõsta.
Ametnikud aga ei suuda kaotusega leppida ning suunduvad otsustaval ilmel kööki,
et vähemalt mingeidki möödalaskmisi leida. Nende õnneks leiavad nad mõned
õlekõrred – appi appi, riiulil on veekannude kõrval ka lillede kastmiseks
mõeldud kastekann! Ja aknalaual on lilled… potililled… Ühe ametniku osavad
näpud tõmbavad lahti külmkapi ja avastavad sealt piimapakkide ja laste kodust
toodud toidukarpide kõrvalt ühe pakitud kilekoti, milles on … koeratoit!
Pettumustunne väheneb korrapealt ning tähtsad isikud lahkuvad peaaegu
rahulolevalt, teatades, et teevad ettekirjutuse leitud puuduste osas ning
koolil tuleb tasuda nende poolt saadetav arve kontrollikäigu sooritamise eest.
Ei, tegu pole ei
Orwelli ega Kafka följetoniga. See on tavaline elu Gaia Koolis, kuhu mingil
seletamatult põhjusel on lubatud sisse murda kõiksugu ametnikel ja
järelvalveasutustel. Mind väga kummastab selline käitumine. Kogu aeg räägitakse
õigusriigist, aga ometi on mingitele instantsidele lubatud peaaegu kõik. Samal
ajal on näiteks koolidele, eriti erakoolidele, kehtestatud igasugu piiranguid
ja nõudeid selliste pisiasjade kohta, mille peale ise terve mõistuse juures
isegi unes ei tuleks. Ma olen oma õpetaja-aastate jooksul töötanud päris mitmes
koolis ning ühes neist on aegade algusest peale olnud teisele korrusele minev
trepp lahtise käsipuuga, nii nagu nad ikka on… et õhk liiguks ja läbi näha
oleks, mis allkorrusel on. Nüüd aga teavitab mingi tähtis amet meid, et peame
paari päeva jooksul oma trepiküljed kinni katma või kui me seda ei tee, siis
välja mõtlema riskianalüüsi, selle kirja panema ja neile esitama. Mida see
üldse tähendab? Miks samasuguseid nõudeid ei esitata näiteks
kaubanduskeskustele või korrusmajadele, kus lapsed ju ometi samamoodi liiguvad.
Ma ei mäleta, et sellele minu maakoolile oleks kunagi ettekirjutust tehtud
treppide suhtes. Aga jah, tegu on ju munitsipaalkooliga. Nende kallale pole
põhjust minna. Nemad on vanajumala selja taga, sest ametnikud, kaasa arvatud
haridusministeerium, rõõmustavad nende reeglitele kuulekate ning mitte mingi
isetegevusega tegelevate koolide üle. Erakoolid teatavasti tekivad siis, kui
haridusmaastikule ilmuvad olemasoleva olukorraga rahulolematud isikud, kellel
haridusse ja kasvatusse veidi teistsugune suhtumine. Kes jälgivad muu maailma
eeskujusid ning tunnetavad uusi tuuli ja suundasid teravamalt ning soovivad
neid ka ellu viia. Avalikkuseni jõuab kiidulaul, kuidas meie
haridusministeerium ja sealsed ametnikud uuendusi soosivad ning kuidas meie uue
õppekava järgi ongi võimalik igasugu uuenduslikke metoodikaid ja tehnikaid
rakendada. Erakooli meeskond rõõmustab ning läheb suure õhinaga oma
uuenduslikku kooli registreerima ning… komistab sellise portsu nõuete,
dokumentatsiooni ja kooskõlastuste otsa, et Kafka Protsess kahvatub selle
kõrval. Kui siis läbi raskuste kadalipu õnnestubki kooliga alustada, teatavad
järelvalve ametnikud, et kooli peetakse erilise tähelepanu all. Mis
põhimõtteliselt tähendab sadade uute dokumentide täitmist, tuhandete jaburate
nõuete kontrollimist ja võimalust, et iga kell võib mõni ametkond sulle selga
sadada. Mind väga huvitab, milline asutus oleks vabatahtlikult nõus niimoodi
tööd tegema? Erakoolide puhul tundub see olevat aga normaalne taktika. Meie
nimetame seda koolikiusamiseks.
Otsetee ja kerged
valikud pidavat olema saatana poolt meile ette söödetud, et me ei hakkaks
otsima teisi võimalusi ning käiksime selget ja kontrollitavat rada. Gaia Kool
seda rada käima ei hakka. Kuidas karastus teras võib olla küll nõukaaja vaimus
kirjutatud, aga tundub, et ajastutel pole mingit vahet ning lolluse ja rumaluse
ja mõttelaiskuse ning kontrolli vastu mässajad on alati ka revolutsionäärid
ning peaga vastu seina jooksjad. Ükskord see sein langeb niikuinii. Sest kui
oled korra endale teadvustanud, et tegelikult seda seina üldse ei olegi ning
sul on hulgaliselt mõttekaaslasi, kes samamoodi sellest seinast läbi astuda
soovivad, siis ei saa teie arengut ka miski takistada. Sest kooli teeme me ju
ikka selleks, et pakkuda lastele võimalust areneda. Ja kui me siis
olemasolevasse süsteemi mitte kuidagi ära ei mahu, on vaja olematut seina
rammida…
“Selleks, et
vabaneda kohustusliku koolihariduse seitsmest patust, peaksime lõpetama
sellisel moel mõtlemise ja käitumise, mille alikas on sünge ajajärk inimkonna
ajaloos, mil uskusime, et lapsed on loomu poolest patused ning neid on vaja
ümber kasvatada, kasutades selleks haridussüsteemi, mis tugines isandatele
kuuletumise õpetamisele. Peaksime kogu süsteemi kõrvale heitma ja otsast
alustama…” (Peter Gray “Vabadus Õppida”)
No comments:
Post a Comment