Veeteede amet...

...võtab ja viib ära viikingite naised. Ja kajakas ei roni sinilinnule selga ning hiired tuules suunduvad idatreppide poole. Ei, tegu ei ole Mihkel Muti tragikomöödiaga rannaeestlaste elust, vaid minu esimene kloon saabus täna pealinna läbivettinud Marikestele seltsiks. Minu suureks üllatuseks näitavad viimase aja rahvatantsurühmad üles suurt leidlikkust oma nimede valimisel. Kujutate ette uudist valla lehes – Sel aastal lähetasime suurele peole Meie valla eided... Aga ega vahet pole, millise nimega kedagi kustutakse, jalad lirtsuvad kõigil ühtemoodi. Nii jäätise tegijatel kui hammastel, servakaunistustest rääkimata. Kui ma pärastlõunal oma vaeste naisukestega ühinesin, olid nad just ära luristanud lõunaks ettenähtud hernesupi ning mina smugeldasin end täitsa ilma isikutunnistuspaelata Kalevi staadionile. Puhta kriminaali tunne tuli. Staadion ise oli tunduvalt väiksem kui ma ette kujutasin – no kui sinna ikka mingi 12 tuhat pealtvaatajat ära peab mahtuma, siis mulle kangastus kohe Londoni olümpiastaadion... aga õnneks tekkis sel pisikesel rohelisel väljakul kohe kodune tunne ning polnd miskit pabinat. Tantsude läbitegemine iseenesest eriti hull ei olnudki, kui arvesse võtta, et ma pidevalt oma update’i tegema pidin ning vahepeal ikka päris metsa poole jooksin. Mis parata, kui naised väljakul oma vihmakiledega kõik ühtemoodi välja näevad ning rühmakaaslast mitte kuidagi üles ei leia. Minu esimene kloon tegi ka kohe ruttu vehkat ning mul oli vahepeal ikka sõna otseses mõttes vetteviskamise tunne. Suure staadioni proov möödus siiski suuremate viperusteta, kui mitte arvestada Marikeste rünnakut staadioni maa-alusesse naiste tualetti. Me mõtlesime veidi rohkem tsiviliseeritud olla ning siniseid pissiputkasid mitte kasutada ning suundusime teadjanaiste juhatusel betoonkempsude poole. Veidi hämmastust tekitas küll silt naiste poole kohal – KÄTEPESU PEEGEL – aga ega me muud peale naermise sest ei arvanud. Trepist alla jõudes selgus, et oligi ainult KÄTEPESU ja PEEGLID, sest naiste WC oli KINNI MÜÜRITUD. Igaks juhuks me meeste poole peale minema ei hakanud.  Suundusime hoopis kogu selle sahiseva naiste massiga hipodroomi poole. Mitte küll õhtuseks meelelahutuseks ehk hobuste võidusõiduks ja kihlvedudeks, vaid päevavalgus tuleb ikka viimse piisani trenni tegemiseks ära kasutada.  Olgu see siis kasvõi hobuste kõrval. Põhiline et suksudele tee peale ette ei jää koperdama... 

Turvamees käis meid isiklikult sõbralikult noomimas, et me ometi ei jääks hobuste raja peale telefoniga töllerdama, sest tema ei saa meid kohe mitte sel juhul kaitsta. Väga armas temast. Mingid mehed kaamerate ja suure tolmunuustiku-mikrofoniga käisid ka ringi ja üritasid naisi hirmutada ning kõrvalväljakul treenisid musklis poisid ameerika jalgpalli võimisiganes see üksteisega kokkupõrkamise mäng ongi... Hilisõhtul ’kodu’ poole suundudes hõivasime taas kord tallinna tasuta transpordi ning kui ma kõrvalt kogu seda suurt kädisevat-itsitavad naistemassi kõrval vaatasin, tundsin kaasa vaestele pealinlastele, kes meid terve nädala välja kannatama peavad. Mõnedel on ehk võimalik seks ajaks uksed-aknad kinni naelutada ning suvekodusse kolida, aga need, kes linna jäävad, on arvatavasti poed kõrvatroppidest ja aknakatetest tühjaks ostnud ning  konutavad suletud uste taga, oodates, millal nende linn neile tagastatakse. Igatahes tuleb kiita trolli number 6 juhti, kes lubas kõigil peatuses seisnutel end trolli sisse pressida ning nõnda me selles sumisevas kilukarbis kodu poole ujusime. 

Pioneerilaager asub valgusrikkas koolimajas, plakatid seintel, ploff õhtusöögiks ja... loomulikult tohutult suured söögivarud. Ega Marid teisiti ei lepi ka. Esimesed ristsed tantsupeo kliimas saadud, nüüd jääb üle ainult järgmisi seiklusi oodata. Meie hilisõhtustest anekdootidest ma targu vaikin...