Kas hiired tuules...

...või rotid laboris – umbes selline tunne oli minul täna Kalevi staadionil. Tegelikult olime me kilud karbis juba hommikuses bussis ja ma ikka tõsiselt imetlen sel nädalal pealinna ühistranspordis tööl olevaid mehi, sest nende kannalikkus ja heatahtlikkus on see, mis meid igal hommikul õigeks ajaks ’tööle’ lubab minna ja heal juhul õhtul hilja koju ka. Aga laborirotina ma tänasel päeval väljakul seisin küll, sest kõigepealt oli meile hommikuse proovi läbiviimiseks kohale kutsutud klaverikunstnik, kelle esituses kõlasid siis üldtantsud, mille järgi meie tantsijad omakorda tantsida püüdsime. Ma ütlen püüdsime, sest ärge saage minust valesti aru – kindlasti oli tegu oma ala suure professionaaliga, kelle sõrmed justkui mängeldes klahvidel lendlesid, aga meie tantsumuusika kõlas selle instrumendi läbi nagu matustel, takti algust tuli aimata ja meloodiat oleks justkui enne kusagil kuulnud. Täitsa ime, et meil hoolimata heliehmatusest read täitsa sirged olid. 

Kahjuks sellega minu katsejäneseks olemine veel ei lõppenud. Meie esimene liigitants ehk ’upatamine’ leiab aset  üsna lavastuse algul ning ma polnud veel jõudnud tähelepanu pöörata sellele, kuskohast muusika tuleb. Kui ma siis trepist alla muru servale olin jõudnud ja kavatsesin hakata haiget saanud lapsukestele pai tegema, alustas vasakult poolt meie laulu keegi tundmatu häälega olevus, saatjaks hoopis teise rütmi ja helikõlaga pill. Peaaegu oleks ise ninali kukkunud. Kuidagimoodi õnnestus mul end siiski koguda ja labürindis õiged tantsupoosid võtta. Õnneks järgnes koheselt ka teine põhitants, niiet ma päriselt šokist toibuda veel ei jõudnudki. Kuna kavas on naistel vahepeal vääääga pikk paus, siis oli mul piisavalt aega järele mõelda, kuidas see tantsude saundträkk nüüd ikka kõlaski... jällegi – mul pole mitte vähimatki meie eesti muusikute vastu ja ma olen täitsa kindel, et suur hulk inimesi naudib igasugu improviseerimist ja lugude kavereid, aga – minu aju töötab pisut teisel lainepikkusel, mul on peas kõigepealt muusika ja siis tuleb alles tants, ehk siis tants on kohandatud muusikale. Ja kui muusikas toimub kasvõi pisukene nihe, kas siis meloodias või rütmis – ei leia minu jalad enam õiget asendit, sest impulls on puhta vale. Aga see on muidugi minu enda viga. Eks mul ole homme kaks proovietendust aega seda uut muusikat MITTE kuulata ja teha nii nagu minu sisemine helin käsib.

Proovietendused on muidugi super hea asi, sest see on ainuke võimalus näha, mida kõik teised kaaskannatajad viimase nelja päeva jooksul harjutanud on. Ja tõsist tööd on nad teinud tõesti – mõni tants on ikka nii kuradima ilus, et pisar tuleb lausa silma. 

Mis pole muidugi mingi näitaja, sest minu üliemotsionaalsus on teada-tuntud. Ja ma ei hakka üldse mingeid vihjeid andmagi – igaüks tuleb ja leiab oma tantsu üles niikuinii. Mida vaataja ei tea, on see, et tantsija annab endast kakssada protsenti igal juhul, mis sest, et silme eest must ja minestusest maaühendus. Täna näiteks jooksutati iga natukese aja tagant platsile esmaabinäitsikud, kelle kasutegur pisut selgusetuks jäi – tundusid teised na koolitüdrukutest vabatahtlikena, kes iga vigastuse puhul külma peale lasid ja juua pakkusid, tõsisema juhtumi korral aga kutsuti kohale tursked mehed kanderaamiga, kes kannatanu aplausi saatel minema tassisid. Aplausi on viimastel päevadel üldse kuidagi hirmus tihedalt saanud. Iga natukese aja tagant kõik see mees või naine muudkui plaksutas... Eks tantsujuhid ise on tänu väärt küll, sest kogu selle massi ohjes hoidmine ja kaunilt tantsima panemine ilma huumori ja hea tujuta vist ei õnnestuks. Villis varbad, dehüdreerunud keha ja põlenud ihuliikmed on kohustuslik boonus.

Kuna tänase päeva sisse mahtus päris mitu paaritunnist molutamise hetke, siis oli aega ka veidi lahingutandril ringi jalutada. Eestlane on ikka pöördumatult rämpstoidu sekka ära eksinud – vastu jalutavad lapsed mugisid friikaid ketsupiga ning täiskasvanud istusid lahjad õlled laua peal. Ega sponsori pakutavat tuleb muidugi tarbida nii palju kui jõuab. Kultuurinurk oli õnneks ikka ka. Päris põnev oli lugeda meie tantsupidude ajalugu, eriti kuldsel nõuka-ajal, kõigi oma leninlike staadioniloosungite ja sirbi-vasaraga. Ma ikka vahel mõtlen – misasi see on see meie rahvuslik identiteet, mida me nii kiivalt omaks peame ja kõigi riigikordade kiuste talletada tahame. Kas see ’meie’ pidu, mida me nädalavahetusel peame ja kus ainult paar tantsu päris labajalasammu näitavad, on selle identiteedi väljund või poosetamine või lihtsalt äriprojekt... Aga hetkel ei oma see mingit tähtsust, sest kell on ammu üle südaöö, järjekordne 12-tunnine tööpäev tantsijatel seljataga, järelpäevitus väljaulatuvatel kehaosadel silmatorkavalt märgatav, kõik nilbed ja veel nilbemad naiste seltskonna naljad ära räägitud, kõhud suurest naeruteraapiast kõveras ning ukse tagant kostub akordion ja simmanimelu. Homme ootab meid ees lausa kolm etenduse läbimängu, viimane neist jäädvustatakse filmilindile ning pakitakse ERRi arhiivi igavesest ajast igavesti. Seega tuleb põll ära triikida, tutt sirgeks sättida ja naeratus näole kleepida. Nagu tavaliselt. Nii see rahvatantsija elu kord on :)