Vabaõhu pop-rock-metal-disco-kontserdid...

...pole kunagi kuulunud minu top kümne muusikavalikusse. Mitterahvainimene nagu ma olen, eelistan ma muusikat alati korralike kõlarite ja hea kvaliteediga kuulata. Oma pika elu jooksul olen ma välismaa bändide kontsertidel käinud enam vähem täpselt üks kord. Ja tookord mõtlesin ikka ka tõsiselt, et kas üldse tasub oma lemmikbändi imidžit minna ära rikkuma, titt kah veel kõhus, mis elamus seal olla saab. Aga kuna Pet Shop Boys tuli aastal 2000 oma ihusilmaga ära näha, siis ma ka seal lauluväljaku üleval servas, basskõlar kurgu all kõmisemas, omaette tšillisin ja hüplesin (karta on, et lapsukesel raputamise sündroom hiljem ilmnes...). Kujutasin endale ette, et küllap see ka viimaseks taoliseks korraks jääbki, kuni siis täna sõbranna helistas, et kuule lähme Põlvasse Intsikurmu Smokie kontserdile. Ma mõtlesin, et mingi hilinenud aprillinali. Mismõttes – Smokie... Kui ma nii kümnene olin, siis nemad laulsid juba „So if you think you know how to love me...“ ja nüüd esinevad Põlvas. Mingid muldvanad ju. Vaimusilmas kangastus pilt, kuidas soojendusbändi esinemise ajal kõnnitoolidega varustatud smõukivanakesed suitsuvine varjus lavale komberdavad ning seejärel tugedega lavalaudadele kinnitatuna paar-kolm lugu ette kannavad (muusika plaadilt ja nemad maigutavad suid loomulikult), et siis vaikselt lavasügavusse tagasi vajuda... Otsustasin siiski minna ja selle nalja ära näha. Intsikurmus nagunii ka seni käimata. Rahvast oli murdu ning nagu me olime ennustanud – suurem osa rahvast meie vanused ja vanemad, parajalt habetunud (endal ka jäi habe kiiruga ajamata...) musafännid. Ainult et ladasid ja zapakaid ja külgkorviga mootorrattaid ei seletanud silm parkimisplatsil. Kõik autod olid kuidagi tundmatut välismaist marki. Meeleolumuusikaks lasti vastava ajastu laule, sekka Nõiaelu ja väikeste lõõtspillide ühingu reklaami aset leidva järgmise ürituse kohta. Mõned olidki kohale tulnud, maja kaasas – no mis seal ikka, saab suveüritused kõik jutti läbi elatud. Me üldse mingite istekohtade poole ei hakanud vaatamagi – ega me siis rockkontserdile ei tulnud istuma ja friikaid nosima – me trügisime kohe alla lava ette põrandale, sõna otseses mõttes LAVA ETTE, nina vastu kõlareid ja esinejate kinganinasid, ning sinna me ka jäime ja sealt me oma kaifi kätte saime. Ma ei ole juba tükk aega nii suurt muusikalaengut saanud kui täna Smokie käest. Tulid mehed – üks kummalisem kui teine, vanuritest polnd juttugi, musklid välkusid ja sünergia hakkas voolama. 

Poolteist tundi kadus kui nõiaväel, seljas polnud enam kuiva kohta, varbad mustaks tallutud ja hääl kähe, kõrva kuulmekeskus nihkunud kusagile diafragma kanti ning oma paremat kätt ei pese ma vähemalt paar päeva mitte – see viibis täna kahe briti rockipeeru, Terry Uttley ja Martin Bullardi higise kämbla vahel. Esimene neist kuulub Smokie raudvara hulka ja on minu lemmikpilli – basskitarri – tinistanud seal esimesest aastast peale. Teine mees oli puhas retro – oma erinevat värvi särgisiilude ja kingade ning kahupeasoenguga sobis ta klahvpillide taha nigu valatult. Naised lava ees olid pöördes ja palju ei puudunud, et oleks kidramehele lavale järgi roninud... Ega mul ei olegi enda õigustuseks midagi muud öelda, kui et:

Don't play your rock'n'roll to me,

That ain't the way it's meant to be,

I ain't so blind that I can't see,

Just let it lie, let it be...