Nüüd on see siis juhtunud!

Ma seisan keset Kalevi staadionit ja lahistan nutta. Pisarad voolavad mööda põski ja mul on tegu, et meeles pidada, mismoodi ma väljakult ära minema pean hakkama. Olen just lõpetanud ’Taas koju’ tantsimise, ülistanud Eestimaad taevani ja tunnen, kuidas iga minu rakuke lahustub mind ümbritsevasse tantsijate massi. Kohe-kohe tuleb mul end kokku võtta ning alustada tantsupeo Codaga – kolm tantsu järjest, pidev tantsijate juurdevool väljakule, kuni lõpuks on meid kokku hullumeelne 9177 inimest, kes kõik ühes rütmis hingavad ja liiguvad. Minust ei jää järgi enam isegi mitte rakukest. Ma tunnen, kuidas Universum võngub mu ümber koos minuga, väljub minu taju piiridest, keerleb ümber müstilise kõiksuse keskuse ning stardib valguse kiirusel lõpmatusse. Ma ei mäleta enam, et viimased kolm päeva olen koorinud pesemata kartuleid, otsinud paaniliselt poeriiulitelt gurmaanitoidu valmistamise komponente, tundide kaupa küpsetanud ja keetnud, näppe kõrvetanud ja pead vastu posti peksnud... Praegusel hetkel on mulle antud nii suur kogus ülevat emotsiooni, et selle hoidmine käib mulle üle jõu. Tegelikult ma ju teadsin seda ja ootasin. Ootasin puudutust. Hommikune läbimäng pani korraks südame võbelema just siis, kui tühjade tribüünide vahelt alla väljakule kõndisime. Õhus oli ootust. Peaproov-etenduse kell alustab tiksumist... Platsil on end ringi kerinud naiste tantsurühm, tiksudes samas taktis, silmad suletud... Meie pai lastele – publiku heakskiitvad emotsioonid ja aplaus... Lennukid taevas madalstardil üle pilvemassist tekkinud viikingite mõõga – rahurist... Kahe noore mehe tantsusoolo ’Aissa’ saatel õlletelgi territooriumil, sekundeerimas ’päris’ tantsule väljakul – pidu neis enestes... Kolm Marikest koos topsitäie murelitega tantsusammul edasi liikumas ning võhivõõra fotokaameraga mehe palve – kas tohib teist pilti teha... Ülo Luht fotosessioonil pärna all kohe Marikeste istumiskoha kõrval, naiste lemmik tantsulooja viskamas nalja hammaste ja vanaduse üle (a la mees tuleb kooli kokkutulekult koju ja vastuseks naise pärimisele teatab, et kõik olid sama nägu ainult hambad olid neil uued)... Tantsupeo märke müüvad noored inimesed hüüdmas üle platsi – kõik ilusad inimesed ostke kauneid tantsupeo märke! Välismaise aktsendiga noormehe kallistus toidujärjekorras (mis sest, et eesmärgiks oli tähelepanu hajutada ning magusaid meelitusi jagades märkamatult järjekorras ettepoole saada :) Tüüpiline istuge-järjest-ei-jäta-vahesid-ja-kes-on-lõpetanud-läheb-kohe-välja toidusaali turvameeste suust, sekka vahelduseks lahke neiu, kes LUBAB meil oma toidupakikesega väljas laudade taha istuma minna... Äsjaleitud sõbra vaimustusest õhkav sõnum telefonis... Pealtvaatajate omavaheline vestlus – parim tants oli ’Taas koju’, ma sain kohe aru, mida sellega öeldi, kõik joonised olid nii selged... Meie kalli juhendaja nutetud silmad... Publiku ovatsioonid ja kiiduavaldused meile, kui me neist treppidel möödume... Grupikalli etenduse lõpus... Kogu kodutee võis mind näha totakalt naeratamas, silmad udused nagu oleks pilves. Minu esimene päris tantsupidu. Muud emotsioonid on praegu olematud ning jutt sellest, kuidas Marid läksid tantsupeole naisrühmana ning tagasi tulid segastena, tuleb hoopis teine kord.