Tantsumaratoni kolmas päev...

...algas meie rõõmuks päikesepaiste ja kaelamurdva dilemmaga – mida  selga panna. Häda kui kallab vihma ning jama kui äkki läheb nii soojaks, et pikkade riietega palav hakkab. Ega see pole naljaasi, kui kõik vajalik tuleb hommikul kell kaheksa kaasa võtta, sest koju saab alles enne kümmet õhtul. Minu jaoks oli see siis esimene rahvatantsija täistööpäev ning  ma pean oma häbiks tunnistama, et nii umbes kella kuueks õhtul ei tahtnud mu jalad enam kohe mitte tantsujoonisesse joosta ning selg nõudis kiiremas korras horisontaalasendit. Ja oleks siis veel, et ainult keha on nõder – aju kõvaketas jooksis pisut hiljem samuti kokku, niiet pere labajalg ei seostunud minu ettekujutuses enam üldse mitte nende sammudega, mida me tegelikult tegema pidime. Ja kui meie kallis juhendaja oleks veel korra öelnud oma lemmiksõna – anfass (või-jumal-seda-teab kuidas seda sõna kirjutatakse ning mida see üldse tähendab), siis mul oleks rätiku alt sõna otseses mõttes tossama hakanud. Aga algas päev taas hobuste söötmisega, kusjuures hipodroomile jõudmiseks pressisime end pealinlaste meelehärmiks jälle bussi. Seekord siis lõõtsaga bussi. Kuigi Marikesi on nagunii alati kilomeetrite kaugusele kuulda, siis lõõtsas me ikka ületasime endid – küll kadusid ühtedel jalad alt, küll jäi teistel midagi kuhugi vahele. Meie kaunimatele piigadele pakuti võimalust bussis põlve peale istuda ning üks noormees luges ära kõigi meie nimed rättidelt kui me temast möödusime. Maakad linnas, mis teha :) Vähemalt me juba orienteerume, mitte ei marsi kindlameelselt kõige kaugemat ringi pidi sihtkoha poole.

 Üks pisiasi jäi mul esimese päeva kohta mainimata – kui keegi veel mäletab, siis mingi hetk kevadiste ülevaatuste paiku saime ebajumalatelt noomida selle eest, et tantsides laulu kaasa laulsime. Mina eriti. Nüüd selgub, et ka ebajumalad peavad vahel oma sõnu sööma, sest sel tantsupeol tuleb naistel oma ’varesele valu, harakale haigust’ kõigest hingest just nimelt KAASA LAULDA. Saa siis aru nendest käskudest ja keeldudest. Ega neid mikrofonist kostuvaid juhtnööre ei saagi alati absoluutse tõe pähe võtta, sest paberi ja plaani peal näevad asjad tihti pisut teistmoodi välja kui tegelikus elus ning eks tantsupidu ole ka suures osas kohapeal valmiv häppening. Mis sest, et tantsijal peab vähemalt kolm paari silmi olema – ühed ees, teised kuklas ja kolmandad varba otsas, et suudaks kõik oma tipid-täpid-knopkad korralikult üles leida. Närvid peavad ka väga heas korras olema, sest muidu võib nina eest madallennul mööduv pääsuke hetkega suure segaduse tekitada. Ja igas kohas pole mõtet maha kükitada, sest pealinnas on rattameestel hoopis teised liikluseeskirjad ning niimoodi võib poolest tuharalihasest kergesti ilma jääda.

Päris suure põnevusega ootasin tänast lõunasööki. Eile serveeritud hernesupiga hirmutasid naiskad mind ikka korralikult ära ning kuna mul ei ole mingit plaani tantsumaratoniga kümmet kilo alla võtta, siis ma pidasin väikest viisi pöialt, et täna vähemalt söödav supilurr oleks. No oli söödav. Aga lurr. Kuigi serveeriti kahte erinevat varianti – seljanka ja borš – siis välja nägid nad küll täitsa ühtmoodi nagu eelmisel päeval keedetud ja nüüd ülessoojendatud halli värvi ebamäärane kooslus. Kõhu täitis siiski ära, sest magustoitu anti ka. Pikantseks lisandiks asjale olid poisiohtu kollastes vestides noormeeste vaistuvaidlemist mittekannatavad suunavad märkused ning üleval tribüünitoolidel puhevil kukena ringi kõndiva ja meid üleoleva pilguga silmitseva ’turvamehe’ salvavad märkused. Vaesekesed. Loodetavasti saavad nad korralikult palka vähemalt.

Aga ilm hellitas meid täna ikka täiega – taevas oli puhas sinine ja päike paistis lagipähe. Kuigi enamus Marikesi peaks juba üsna elukogenud olema, siis õnnestus meil täna siiski endile korralik nunnapäevitus hankida, pluss keevitajaprillid, klouninina ja punapõsed. Ja päris päeva lõpus, siis kui ma arvasin, et nüüd on mul küll kopp ees ja ma viskan oma tantsukingad pikaks ajaks prügikasti – saabus õnneks tantsupeo tipphetk. Naiste Tuljak! No ei ole ma naljakamat semafortantsu oma elus näinud. See meie tahapoole painutusega jungivõte, mis kõrvalt vaadates pitsi kummutamist meenutab, ei ole ometi tõsiselt võetav. Võib ju olla, et suurel platsil koos kõigi teistega ei näegi see nii kentsakas välja, aga mul endal on küll tükk tegemist naeru tagasi hoidmisega. Meie kõige viimane tants täna oli aga täielik katastroof. Aga ega suitsevate ajude ning väsimusest tudisevate põlvedega naistest polegi midagi suurt tahta. 12-tunnine tööpäev on kurnav ka kõvematele tegijatele. Ei tea, kuidas selle ületunnitasuga jääb ka... Homme kompame üksteist jälle.