Tantsumaratoninädala...

...viimaste hommikute tüüpiline pilt näeb välja selline. Meie kalli juhendaja tuletõrjesireenina üürgava telefoniäratuse peale hakkab pärast imelühikest (vahel lausa ainult paaritunnist) suveööd, silkudena üksteise kõrval asetsevatest kookonitest välja kooruma tundmatuseni moonutatud nägusid – linalakast maanaiste rühmast on saanud seniavastamata aafrika suguharu. Esimese asjana tuleb üles leida silmad, mis on mattunud silmealustesse kottidesse ning kui juba mingi osa maailmast paistab, peab kuidagimoodi roomama meie staarfotograafist meditsiiniõe poole, kes seejärel paistes ihuliikmete peale külma pihustab ja sinist geeli määrib. Siis mätsitakse kõikvõimalikke päikest tõrjuvaid ja põletust leevendavaid vahendeid ninade ja põskede ja laupade peale, et päästa veel viimast valge inimese nahka (kuigi peeglisse vaadates tundub, et siin ei aitaks enam ka parimad ilusalongid). Alles siis võib käe välja sirutada lauale valmis pandud kohvitassi järele ning pärast inimeseks saamist suunduda koolisööklasse hakklihaga makarone manustama. Kõnnaku tüübi ja kiiruse järgi otsustades ei saa mitte tegu olla parimates aastates kepsakate rahvatantsunaistega... Hommikusöögile järgneb triikimisvoor ning kihiline rahvariietumine. Ega see ei loe, et õues lubatakse üle kahekümne kraadi – rahvatantsija ihu ligi peab olema ikka sukkpüks ja alusseelik ja villane seelik ja vest ja tanu ja... Riietumise ja sättimise kiirus oleneb samamoodi vigastuste raskusastmest ja iseendale peetud motivatsioonikõnest. Seejärel asume teele Kalevi staadioni poole, mis asub nii 2-3 km kaugusel ning kuna meie välimus sarnaneb praeguseks hetkeks pigem poetaguste parmude kui valla esindusrühma naistega, siis me kohalikke bussijuhte enam ei piina ning läheme staadionile jala. Aga kõike seda eelnevat mitte ükski hing pealtvaatajate ja muu rahva hulgast ei oska aimatagi, sest kui tantsupeo aeg on nii kaugele tiksunud, et on meie kord treppidest laskuda, näeb kogu maailm taas naerusuiseid ja säravaid Marikesi, kes kergejalgselt (muru säästes!) platsil keerlevad ja kepsutavad. Ega muidugi praegu Kalevi staadionit katvat kesta õieti muruks nimetama enam ei peaks, aga kuna me ei tohtinud seda ära rikkuda, siis me targu vaikime sellest. Ärge kellelegi rääkige, onju :)

Tänase hommiku ergutuskõne pidi olema extra strong, sest oli ju rongkäigupäev! Meie hulgas oli nii mõnigi, kes hirmuga eesootavaid kilomeetreid mitu korda üles luges ning salamisi plaane pidas poole rongkäigu pealt põõsasse pageda. Minu viimased mälestused seoses rongkäikudega pärinevad armsast nõuka-ajast, mil kõik käsukorras punalipukeste ja loosungitega kommunismiehitamise lööklauseid hüüdsid. Ikka ’elagu lenin ja töörahva vabadus’! Tänane rahvapeo rongkäik algas peaaegu samamoodi  – tohutu hulk kultuurirahvast võttis ritta, plakatid jaotati näpu vahele, lipukesed lehvima ning võisime alustada oma vabaduse marssi Lauluväljaku poole. väike segadus tekkis meie armsate Laiuse-Sadala noortega – mingil kummalisel põhjusel kästi neil Torma valla sekka rivistuda. Aga me lahendasime selle väikese arusaamatuse kiiresti (ega me ei saand siis oma lapsukesi võõrasse pessa anda ometigi) ning Laiuse rahvas rõõmustas pealinna inimesi ikka üksteise järel asetsedes. Minu suureks üllatuseks oli teeservadesse kogunenud suur hulk inimesi, paljudel rahvalikud riided üll, enamus rõõmsalt naeratamas ja lehvitamas. Meie ’tantsupeoveteranid’ ehk siis viiendat korda peost osa võtnud naised ütlesid, et mitte kunagi pole Maridele nii tohutult palju tervitusi hõigatud kui täna. Eks me hõikusime ise ka – elagu pealtvaatajad, rulapoiss ja jalgratturid... no mis, me hüüdsime isegi ’elagu eesti politsei’! Õnneks seekord nad ikka ainult lehvitasid. Seitse või midagi kilomeetrit Lauluväljakuni läks nigu lipsti – isegi meie suure kõhuga staarfotograaf kõndis vapralt kogu maa kaasa. Eufooria tõusis taevani! Pärast lauluväljaku tribüüni eest möödumist (mis oli pisut kentsakas – tühi väljak, peaaegu et punase vaibaga väike tribüün, tuletõrvik ja mõned tantsujuhid rivis), pudenes kogu siiamaani kramplikult end ’triipu tõmmanud’ rahvamass lihtsalt eri suundades laiali. Kuigi ma kavatsesin tegelikult jääda kuulama õhtust laulupeo kontserti (selle mõttega, et lapsuke laulab ja homme hakkame pärast oma viimast esinemist kohe kodu poole sõitma ning laulupidu jääb nägemata või õigemini kuulmata), aga kuna Jõgevamaa asub teatavasti maakondade nimistus üsna eesotsas, siis lõppes meie rongkäigutamine juba viie paiku. Tuli meile siis jube hea mõte – sõidame bussiga koju, vahetame riided ja tuleme tagasi. Eksole. Maalt ja hobusega – liiklus on ju suletud, sest rongkäik toimub! Aga lähme natuke maad jala ja siis leiame mingi bussipeatuse, kus bussid ikkagi käivad, eksju. Nii me siis muudkui läksime, vahepeal paljajalu, siis jälle kingades, aju vaikselt suitsemas ja keel kuivamas kurgulakke. Et kui on ekskursioon ’tunne oma kodumaa pealinna’, siis olgu juba põhjalikult. Ja mis see rongkäigu maa siis tagurpidi tagasi ära kõndida pole. Veel kunagi ei ole võhivõõra koolimaja nägemine nii suurt heameelt tekitanud kui täna. Mingil põhjusel ei tekkinud pärast pesu ja õhtusööki enam mingit tahtmist tagasi lauluväljakule kõndida. Tänase päeva sammulugeja andis alla juba poole maa peal, sest pole ju ometi võimalik, et inimene tahab ühe päeva jooksul ära kõndida rohkem kui 30 tuhat sammu... Eks me homme hommikul näe, kui palju ja millist kreemi keegi endale peale määrima peab, et oma viimaseks tantsuetenduseks sama kepsakas ja särav välja näha kui esimesel korral. Pole ma oma elus hullemat rahvast näind kui tantsurahvas...