Kuigi ilmateade hirmutas kõik eestimaalased täna oma 34-kraadi-varjus külmkappide lähedusse ja suurem osa inimesi nähtavasti vegeteeris tänase päeva
kuidagimoodi ära, ei taganenud mina oma soovist üks jalgrattaretk teha. Esialgsest
80km pikkusest marsruudist ütlesin küll lahti ning meelitasin oma naisukesi
palju lühema teekonnaga, aga alles eilegi tundus veel, et minu naised on mind
maha jätnud ning sel korral olen puhta sooloesineja. Täna hommikul olid kaks
vaprat naist mul siiski olemas ja valmis kaasa tulema. Eks ma tean küll, et nad
lihtsalt ei julgend mind lasta üksi minna... no mine tea, kuhu metsa vahele või
tee äärde ma nõrkend oleks... parem ikka turvanaisteks kaasa minna.
Arvesse võttes
meie eelmise aasta Emumäe retke, kus meil kaardilugeja ikka puhta purjes oli
ning me vahepeal lausa umbropsu seiklesime, tegin ma sel korral tunduvalt
põhjalikuma eeltöö. Ma lausa printisin ingliskeelsed juhtnöörid välja – no ikka
’turn left’ ja ’turn right’. Ja mis ma teile ütlen – EI OLE VAJA! Ei ole vaja
nii täpselt järgi uurida, kuspoole ja kui kaua sõitma peab. Meil ei õnnestunud
mitte kuhugi ära eksida, valesti läksime ka ainult mingi sada meetrit ja
üleüldse kulges kogu retk täiesti plaanipäraselt. No kus see fan seejuures on,
ma küsin! Aga retk ise oli täiesti fantastiline. Kuigi suurema osa teest
paistis 48 kraadine päike lagipähe (no tegelt ega ma ju ei tea, kui termomeeter
varjus näitab 34 kraadi siis kuipalju ta lagedal maanteel välja annab...) ja
varjulisi metsateid oli nii näpuotsaga, oli kõik see, mida me nägime (kui meil
muidugi aukude-kivide-käändude vahel slaalomisõitmisel oli üldse aega silmi
ratta eest üles tõsta) ikka tohutult kaunis! Olen põline vooremaalane ning ma
tunnen seda kanti nagu oma peopesa... nii umbes 10 protsendi ulatuses. Kui palju
on kohti, kuhu mu varbad ja Jupiter veel sattunud ei ole! Paar päeva tagasi
näiteks käisin esimest korda Raigastvere vaatetornis, kust avaneb fantastiline
vaade suuremale osale vooremaast. Kõigi oma järvesilmade ja kartulivagudega. Täna
siis tahtsin ma ära avastada Prossa järve. Mul oli mingil põhjusel selline
sinisilmne visioon, et tegu on metsiku, avastamata paigaga, kuhu jõudes valdab
meid ürgaegade igatsus... No tegelikkuses sõitis sel metsavaheteel meist mööda
üks kuni mitu autot, niiet kui me Prossa järveni jõudsime, olime parajalt
tolmuahvide moodi. Metsiku paiga asemel laiutas liivarand oma mitmekümne
supleja ja... koeraga. Üks dalmaatslane ja üks nähvits. No ega nad meid ei
seganud. Saime oma varbad märjaks kastetud (mõni natuke rohkem) ning vaadet
nautida. Järv on tõesti ilus. Nii selge vesi, et ujudes põhi ära petab –
tundub, et on siinsamas, aga kui varbaid sirutad, siis saad aru, et põhjani
ikka tükk maad on veel.
Järgmisena jäi meile tee peale ette Kalevipoja
lingukivi. Ega vist ei ole Eestimaal ühtki pisut suuremat kivimürakat, mille
juurde mõni legend ei käi. Selle pisikese lingukivikese ümbrus oli küll juba
parajalt metsistunud ning kaunite maasturitega linnainimesed talle varsti enam
ligi ei pääse...
Kuna olin kindlalt otsustanud, et püüame igal juhul ’päris’
maanteid vältida, siis jätkus meie reis lausa metsavahel ning ma pean ütlema,
et varjuline ja kinnitallatud liivasegune metsatee oli kogu retke parim
teelõik. Loomulikult tuli ette ka jaitsakamennajadarogat, mille peal sai täiest
kõrist ’kui siit pilvepiirilt alla vaatan...’ laulda, ilma et oleks pidanud ise
häält väristama ning ühel eriti kiviklibusel tagumikumassaažiga teelõigul
otsustas minu Jupiter, et nüüd aitab küll, kuhu mind veetud on, mina rohkem ei
sõida... ning sülitas keti maha... kaks korda... parim hetk kusjuures oli see,
kui ma kisan, et ma ei saa pidama ja Mariell mulle järgi jookseb koos rattaga,
et mind kinni püüda...
Koduteel astusime sisse ka Kassinurme hiide, kus meid
kõigepealt tervitas pulmaautode kolonn (koos tolmuga muidugi) ning kus ma üle
hulga aja jälle oma mehega kokku sain. Prints valgel hobusel. Või õigemini mustal
:)
Kogu retke raskeim osa oli aga hoopis kodumäest ülestulek. Need olid tänase
päeva kõike pikemad meetrid... Aga naised olid vaprad ning pidasid lõpuni vastu. Ega neil midagi muud üle ei jää ka - ütle mulle kui hullud on su sõbrad ja ma ütlen, millesse sa end mässinud oled :)
No comments:
Post a Comment