Uute toitude proovimisse...

...suhtun ma väga pooldavalt. Vanasti, kui ma veel noor olin ja aktiivse toiduvaaritamisega tegelesin, sai ikka tihtilugu uusi retsepte otsitud ning maitsemeeli turgutatud. Nüüd olen selle ülesande delegeerinud oma lastele – eks kui oled emmest kaugel ja süüa on vaja, siis tulebki netist järgi vaadata, kuidas kartuleid või makarone keeta. Ning kui üks asi käpas, siis kisub ikka keerulisemate katsetuste poole. Ma olen alati arvanud ja lootnud, et minu lapsed on ühel hetkel targemad kui mina ning nüüd on siis käes see tagantjärele tarkus, et ole ettevaatlik oma soovidega... No tulevad lapsukesed koju ja emme rõõmustab, et jess, saab jälle mitu ahjutäit igasugu pirukalisi küpsetada... aga võta näpust – lastel näod krimpsus ja hakkab tulema: mismõttes pirukaid, sa ikka tead ka kui palju kahjulikke aineid need sisaldavad ja nisujahu, mis sa teed nalja või, puhast nisu ajame näost sisse ja üleüldse, mis viinereid sa oled ostnud, no vaata kui palju kahjulikke e-aineid seal sees on, sa ikka tervislikust toitumisest oled midagi kuulnud või, misasju sa kõik meile lapsena sisse oled söötnud, täitsa ime, et me veel üsna terved oleme pärast kõiki neid piruka ja koogilaadungeid lapsepõlves... Õukei... lähevad siis poodi, ostavad tervislikku staffi ja mis mul viga – söök valmib ja kõht saab täis ilma et ma ise mässama peaksin :) Eks ma vahel maksan kätte ka, eriti siis kui uus retsept ikka puhta müstiline tundub. No tuli Henrile pähe, et peaks neid hiina rahvuspirukaid tegemma – miski baozi oli neil nimeks. Mina spektiline nagu ikka – mismõttes aurutame aurupotis pärmitainapirukaid, mis paganama pirukad neist saavad. Mökerdasime siis pulkadega hakitud liha ja sojakastme ja hiina kapsa ja rohelise sibula omavahel pirukatäidiseks ning pakkisime need baozid kokku ja kerkima. 

Tehnikat tuli juutuubi vahendusel pidevalt järgi kontrollida ning pirukate väljanägemine paranes iga eksemplariga. Kui nad lõpuks sinna aurupotti said, siis ei lahtunud mu skeptilisus mitte, no ei mõistnud ma arvata, kas nad ikka küpsevad ja kui, siis kas 15 minutit on ikka piisav või sööme pärast toorest liha nätsas tainas... 

Minu suureks üllatuseks olid valminud baozid täitsa söödavad, kui mitte isegi maitsvad. Igastahes söödud nad said, mõni küll krimpsutas nina ja lähemas tulevikus meil kordusetteastet plaanis ei ole. Aga ega see ei tähenda, et mõne päeva pärast mulle uut imelikku retsepti nina alla ei topita, et näe, sellise väääga tervisliku toidu peaksime nüüd järgmiseks valmis vusserdama... mmm, seda suvevaheaega on veel täitsa mitu nädalat järel ka...