Tüüpiline dialoog...

...minu kahe kõige domineerivama mina vahel näeb välja umbes selline:

Ülienegriline, püsimatu ja pidevalt ideid genereeriv MINA, nimetagem teda näiteks ELEKTRIJÄNESEKS: „Tead, mul tuli jube hea mõte – kirjutaks õige jutu sellest, kuidas inimkond ei ole ikka üldse arenenud ning ikka veel on meie arvates ainus õige viis probleemide lahendamiseks kuhugi oma sõjavägi sisse viia ja hunnik inimesi maha nottida, sel ajal, kui inimesed nälgivad ja neil kusagil elada pole, teenivad sõjatööstused tohutuid kasumeid ning riigid muudkui suurendavad oma niinimetatud kaitsekulutuste eelarveid...“

Millele siis omaenese varjugi kartev ning enamasti pead liiva sisse peitev MINA, nimetagem teda JAANALINNUKS, hirmunult vastab:

„Kas sa hull oled peast, misasja sa ajad oma inimkonna ja probleemidega, las nad olla nüüd, pärast keegi loeb sealt ei tea mida välja, oled töötu nigu naksti jälle ja mis see sulle korda läheb, las nad tapavad seal kusagil kaugel üksteist, ega siis meie õuele keegi kaklema ei tule, jumaluke, mine kontrolli igaks juhuks, kas ukselukud on ikka korras või ja maitea, äkki peaks ikka mingi suure koera võtma, eih ärme ikka võta, suured koerad on hirmsad...“

ELEKTRIJÄNES: „Noh aga ma võiks siis kirjutada hoopis sellest, et kuidas me muudkui ahnitseme endale igasugu asju juurde, et ikka rohkem oleks kui naabril, kuigi meil enamikku neist asjadest ju tegelikult üldse vaja polegi ja raha on meil lausa jumal ju, kuhu me niimoodi ometi jõuame...“

JAANALIND: „Täitsa segi oled vä! Mis sa tahad metsa elama minna kogu oma lastekarjaga või, muidugi on meil raha vaja ju, ole kuss, muidu võetakse seegi ära, mis praegu on...“

ELEKTRIJÄNES: „No aga sellest ikka võib ju kirjutada, et muud ei ole lehtedes kui üks kollane uudis teise järel, no laske inimestel olla ometi, mis vahet sel on, kes kellega kuskohas jõi ja kui palju ning kas seljas peab olema ainult bokserid või võib võrksärk ka olla...“

JAANALIND: „Ole tasa, mõni veel kuuleb su mõtteid niiviisi – mida need leheneegrid siis ikka kirjutama peavad, ups, unusta ära et ma neeger ütlesin, vaata et sa kellelegi ei kõssa ka...“ – ülejäänud tekst kaob liiva sisse ära...

Selle aja peale tõstab tavaliselt pead minu kolmas MINA, nimetagem teda poliitiliselt korrektseks NOTSUKS: „Vabandust seltsimehed, aga on juba piisavalt igasugu jama kokku kirjutatud, minge hoopis muru niitma või kasvuhoonet rohima, see on ikka tegevus, mida võib üks korralik endast lugupidav eestimaalane endale lubada, kas pole mul õigus?“

Taolise fraasiga pöördub NOTSU tavaliselt unistaja-pea-pilvedes-peaaegu-kosmoses KAELKIRJAKU poole, kes enamasti mühkab: „Ma üldse ei mõista, miks on vaja oma päid murda mingite maiste mõttetute probleemidega, tulge palun siia ülespoole, siin on NII ILUS ja RAHULIK ja vaadake, kui kaunis on see MAA, mis meile on antud elamiseks...“

Nõnda võib KAELKIRJAK jahuda vähemalt tunde, ega keegi teda eriti kuulata ei viitsi, las ta seal olla omaette. Kogu selle krempli peale muigab minu kõige sisemine MINA, süsimust, mandlisilmadega KASS (kes teab minu kõige suuremaid saladusi-igatsusi-kartusi-lootusi ja neid kunagi ei reeda)  oma kassinaeratust ja ütleb ainsad sõnad, mida ta oskab: „Kurr-kurr-nurr-nurr...“