...tahaks mina hoopis määramatuks ajaks sirelipõõsa alla pugeda ja maailma
olemasolu unustada, aga kuna minu kodakondsed on sel ajal, kui mina maailma
vallutamisega tegelesin, nurisemata kodu ja kasse valvanud, siis on vist
õiglane, kui ma ka neile pisut meelelahutust võimaldan. Seega – läksime täna
kinno. Tartusse. Mulle kinoskäik tegelt väga meeldib, istmed on supermugavad ja
nendega saab kiikuda ning enamasti on meie valikusse kuulunud filmid täiesti
vaadatavad või siis lausa põnevad. Enne oma kodust emigreerumist ma viisin
lapse lohutuseks Transformerite viimast osa vaatama – on ikka äge küll, mis
sest et neljas kord ühte ja sama asja jahutakse... Seekord tahtsime ära näha
Lohetaltsutamise teise osa. Kes filmimaailmaga kursis, see teab, millest jutt. Igastahes
on selle filmi peategelaslohe nii saatanlikult meie Bläki sarnane, et kuidas sa
siis vaatamata jätad, onju. Esimese hooga lõi mul küll hinge kinni, kui mult
piletiraha nõuti – mismõttes kaks piletit boonuskaardiga ja 15.40! Kakssadakolmkümmend krooni ühe kinuskäigu peale, tule taevas appi. Ma siis lohutasin end sellega,
et vähemalt film on hea ning saab jälle vana head šoti aktsenti kuulata. Tühja sest
kolmdee prillide ettetoppimisest, nomaitea... mind jätab täiesti külmaks see
nagu-peaaegu-päris-tegevuse-keskmes-olek, sest kui ma need lisaprillid endale
oma päris prillide peale topin, siis on mul tunne nagu topeltsilmadega
kaelkirjakul, kes ühte nurka nagu näeb, aga kus teine nurk on, seda täpselt ei
tea. No see selleks. Elame üle. Aga... kui filmi kolmandal sekundil hakkas
rääkima EESTIKEELNE tegelane, siis olin ma küll nutmapuhkemise äärel. Lase veel
maakas linna, isegi sellest ei saa ta aru, kas film on dubleeritud eesti keelde
või siis mitte. Mine kuula seal maal oma sirelipõõsa all seda šoti aktsenti kui
tahad, meil linnas on kõik kenasti maakeelde ümber pandud. Õnneks oli seansi
ajal piisavalt naljakaid kohti ja eks ma üritasin end teisele lainele
häälestada, kuigi kõrvalistmelt ninna kargav maitsestatud popkorni hais ning
kõrrega jooki luristavad lapskliendid seda eriti kergeks ei teinud. Ei ole meil
seda kinokultuuri, mis parata. Ja et kompott oleks täiuslik, sain
rämpstoidurestoranis ehk Mäkis korraliku tillika ka. Rämpstoit kuulub nigu
aamen kirikus alati Tartus käigu juurde ning selle vastu pole mul apsaluutselt
midagi – ma näiteks täna avastasin, et Mäki wräpp on täitsa söömiskõlbulik,
seega tuli koju kaasa ka korralik moonatagavara osta. Kuigi minu teenindaja oli
üsna plikaohtu ja esimesel korral näiteks mu cappucino ära unustas, siis koduse
moonapaki sisu ma kohapeal üle ei kontrollinud. Kodus muidugi avastasime, et
meie friikartulid olid jäänud järgmisi kliente ootama. Oh well... küll sirelipõõsas lohutab :)
No comments:
Post a Comment