Täna õhtul...

...oma paradiisiaeda naastes heitsin oma läbiraputatud ihuliikmed pikali kiigule, lasin päikesel endale pai teha ning sinivalevat taevast silmitsedes mõtlesin ajast. Sellest, kuidas ta muudkui lubab teha igasugu asju esimest korda. Kuidas teda muudkui jätkub. Venib kui lycraga sukkpüksid. Alles see oli, kui me esmaspäeva hommikul pealinna kolisime, et teha hüpe tundmatusse. Kuidas proovipäevade minutid tundusid aastate pikkused, sest ei saa ju ometi olla, et me muudkui seisame ja kükitame ja astume sinna rivisse ning tänna kaarde ja selleks on kulunud ainult kümme minutit. Mis mõttes me peame NELI päeva muudkui proove tegema, kõiki tantse miljon korda läbi tantsima. Me oleme neid ometi aasta otsa harjutanud, asi see nüüd on Kalevi staadionile ümber kolida ja need lihtsalt ära tantsida. Iseenesest hakkas küll tekkima mingi kahtlus, et meiega korraldatakse mingit eksperimenti – et kui kaua nad seal kõigepealt vihmas ja seejärel lauspäikeses vastu peavad. Kaksteist tundi järjest... Nüüd ma tean, mis vahe on tantsupeol ja laulupeol. Kui ma lauljana ühel hetkel ära unustan, mis laulu ma parasjagu laulma peaksin, või kui mul näiteks nina sügeleb või varbasse kramp lööb, siis ma lihtsalt olen kuss või sügan oma sääremarju. Keegi nagunii ei märka. Kui mulle just kaamera näkku ei vaata (mis on üsna ebatõenöoline). Tantsijal võib vill talla all lõhkeda, tutt näkku kinni kleepuda, aju kõvaketas kokku joosta, aga ta peab ikkagi tegema just seda, mis sel hetkel ette nähtud, sest muidu näeb kogu maailm näiteks ringi asemel ruutu ja sirgetest ridadest saavad ebamääraselt vonklevad ussikesed. Kuudepikkune harjutamine koondub etendusel paari minutisse, mille jooksul aeg tundub sootuks seisma jäävat ja... läbi ta ongi. Mismõttes? Veel paar hetke tagasi olin väljakul oma esimest tantsupeo esinemist tegemas, süda kurgus ja silmad märjad, maailma keskpunkt korraks minu enese sees – nüüd on ainult koduaia rohi mu varvaste vahel ja päike kõrvetab halastamatult mu niigi põlenud nägu. On hetki, mille pikkust ei saa mõõta ajas. Nende mõõde on... puudutus. Kas ja kui palju ning kui sügavalt.

Puuduta mind oma tulise palgega, nii et on ilus ja valus, oma silmade sinimustvalgega, puuduta veel, ma palun...