"Ma ei hakka su jutte üldse lugemagi...

…sest esiteks ei oska naised kirjutada (no nimeta mõni „hea“ naiskirjanik), teiseks on naise kirjutatu minu jaoks ilmselgelt liiga aeglane ja kuiv ja üleüldse kirjutad sa liiga keeruliselt.“ Harva on inimesed võimelised oma arvamusavaldusi ilustamata ja puhtsüdamlikult välja ütlema. Otse näkku vähemalt. Seda hinnalisemad need hetked on. Natuke võiks ju kahekümne esimese sajandi feminismi ja võrdõiguslikkuse valguses mässata naiskirjanike olematusse kuulutamise pärast, kuid mulle pole eriti kunagi see liigne võrdsuse taga ajamine meeldinud. Samavähe kuulub minu olemuse juurde ka inimeste naisteks ja meesteks jagamine, eriti just intellektuaalsel tasandil. Loomulikult on naised läbi ajaloo oma margi tõsiselt täis teinud igasugu kirjanduslike katsetustega, kuid sama kehtib ka meeste kohta. Ja vahepeal lasevad naised-mehed teineteist provotseerida lausa kosmilisel tasandil. Meie oma kodumaisest kirjandusest tuleb koheselt meelde Ruitlase „Naine“, millele Merca nõrkusehetkel „Mehe“ vastu kirjutas. Mõlema raamatu mõte jääb minule ebaselgeks. Aga  kirjandusega on nagu napsiga – mõnele meeldib õlut kaanida hommikust õhtuni, teine lubab endale paar korda aastas head veini või viskit. Ja kui mingil müstilisel moel ikkagi prooviks autorite sootunnustele läbi sõrmede vaadata ning lihtsalt kirjandusele keskenduda, siis ehk leiaks ka kirjatükis leiduva mõtte üles. Tahaks uskuda, et ilma mõtteta ei hakka keegi kirjutama. Midagi peab ju inimese hinges kripeldama kui ta sule kätte võtab või klahve klõbistama asub. Tulemuse loetavus või arusaadavus sõltub eeskätt kirjutaja stiilist ja väljendusoskusest. On hetki, mil kirjutamine näiliselt kergelt välja kukub, ehk siis „vaim tuleb peale“ ja käsi kirjutab otsekui iseenesest. Enamasti „ilmutavad“ end niimoodi luuletused. Kuid olgem ausad, ilma lugejata poleks kirjandusel üldse mingit mõtet ning kogu diskussioon taandub tegelikult sellele, missugune on kirjasõna tarbija. Neil, kes inimmõistuse sügavaimate tasandite poole piiluda ei julge, pole mõtet Kafka „Protsessi“ üle paarikümne lehekülje lugeda. Kes pole kunagi kogenud või ei mõista armastuse traagikat ja lootusetust, neid jätab Bronte „Vihurimäe“ arusaamatuse künka otsa ning raamat tundub tühipalja kritseldusena. Maailmavalu Juhan Viidingu luuletustes näib jabura halamisena neile, kelle maailm on kahetasandiline ning elu mõtte otsimine pole kunagi pähegi tulnud.

Ja tegelikult on asi veelgi proosalisem. Kui sind ei huvita see, mida mina mõtlen, tunnen ja mida mul öelda on, siis ära loe seda, mida ma kirjutan. Ma luban, et ei võta seda südamesse… või vähemalt proovin…