Kui ma oma seiklusrikast elu
nii aastat kümme tagasi alustasin, siis päris esimeste välismaa külastuste eel
ma ikka alati guugeldasin, et mida seal riigis ka näha on, noh et kui kohal
oled, siis saad oma laialdasi teadmisi ülejäänud grupi ja kohalikega jagada.
Päris ruttu sai mulle selgeks, et kõige parem on guugel rahule jätta ning minna
vahetuid kogemusi saama. Ega kui sa kunagi saunas pole käinud, siis on sul
netist saadud infoga väga vähe peale hakata ning sauna jõudes tajud alles omal
nahal, et kuumus on tappev ning hingamisharjutustest pole kasu. Araabia Ühendemiraatide kohta võib
guugeldada tunde, kuid tegelikkus on suures osas hoopis teine ning mitmed teada
tuntud müüdid kummutas meie sõpruskonna reis kohe päris kindlasti.
Kuna araablase suurim sõber on
kaamel, siis tulebki alustada sellest, et siiamaani on eesti õpikutes kirjas,
et kaamel kogub vett küürudesse, et siis kõrbes kaua vastu pidada. No ei kogu.
Küürud kujutavad endast rasvakogumeid ning kui kaamel on tükk aega söömata-joomata,
siis ta pm kulutab iseenda rasva ja veevarusid. Kui ta siis kaevu juurde saab,
joob ta tagasi täpselt selle koguse, mis ära kulutas. Ilma joomata suudab
kaamel vastu pidada terve kuu, aga toitu peab ta saama, muidu on paari nädalaga
toss väljas. Tegelt väga hea tiim ju – toit kaamelile ja jook beduiinile. Kahe
peale võivad nad kuude kaupa mööda kõrbe ringi möllata ning kui beduiinil vesi
otsa saab, veab kaamel ta enda küürude vahel lähima kõrbeoaasini. Oaas ei ole
palmisalude ja voolava veega rohelusse uppuv kõrbesaar, nagu meie tavaliselt
ette kujutame, vaid lihtsalt koht, kus vesi maapinna lähedusse tuleb ning mõned kaevu
ümber püstitatud varjualused. Kaamel on väga hea mäluga, teda väärkohelnud
isiku jätab ta meelde surmani ning kui too ettevaatlik pole, siis võib kaamel
juhuse saabudes vägagi kättemaksuhimuline olla. Kaamel on ka kõige targem olend
araabiamaades:
Kaamel on püha loom
tema teab sadat Jumala nime
inimene kõigest 99
pole siis ime
et ta võib sulle näkku
sülitada
pole mõtet tülitada
endast targemaid...
Araabiamaades ei ole mitte
naisel keelatud end eksponeerida, vaid hoopis mehel on keelatud naise poole
pilku heita. Seega, et mehi mitte hukatusse saata, varjavad naised end musta
riidekuhila alla. Musta seetõttu, et kuna veel alles hiljuti valmistati kõik
riideesemed beduiinide maal kitsevillast, siis kitsed olid enamasti
musta-pruuni värvi, mistõttu riideesemeid just nende värvitoonidega. Väga
praktiline, vett on vähe ja tumedad riided ei vaja nii suurt hoolt. Valged
riided ja peakatted, mida meiegi kohe kõigepealt lennujaama ametnikel nägime,
võrduvad euroopa mehe ülikonnaga ning kesse ikka iga päev ülikonnas ringi käib.
Samas – kuna araabia ühendemiraatides elavast 10 miljonist on araablasi ainult
1 miljon, käib enamus mehi ja naisi just oma traditsioonilistes riietes ringi,
kuna ainult sel juhul on võimalik endale tähelepanu pöörata. Nad ju teavad, et
turistide pead pöörduvad nagu võluväel kui neile valges halatis mees läheneb.
Araabia mees käib pea püsti ja on üldse väga uhke hoiakuga. Ta naudib tähelepanu.
Ja kui te veel juhtute nägema, millise graatsiaga ta oma lehviva peakatte
hõlmad külgedele heidab… ooo jaaa…
Aga, kuna naiste
iludusvõistlust araabiamaal korraldada ei saa, siis tehakse seal
missivõistluseid kaamelitele. Kriteeriumiks säärejooks, ilusad hambad ning
puhas tõug. Võitjad saavad auhinnaks kalleid autosid ja peavõidu saanud kaameliisand
on üle öö miljonär. Kes nüüd mõtles kaamelit kasvatama hakata – osa saavad
võtta ainult emiraatide kodanikud ja omaani lahe piirkonna kaameliomanikud.
Tavalises kaamelite võidujooksus on reeglid leebemad, aga seal tuleb kaameli
valikul hästi ettevaatlik olla. Üks tõug pidavat olema selline, et kui
võistlemiseks läheb, jookseb küll suure hooga peaaegu finišijooneni, kuid siis
tuleb talle mingi mõte pähe, keerab otsa ringi ja paneb padavai tuldud teed
tagasi. Võibolla peaks reegleid muutma ja andma eripreemia sellele kaamelile,
kes esimesena stardijooneni tagasi jõuab…
Meie esimene korralik
kokkupuude araabiamaailma reeglite-kommetega toimus kohe esimesel päeval, kui
sõitsime külastama AÜE kõige uhkemat mošeed – šeik Zayedi suur valge mošee
kõrgub Abu Dhabis nagu üks tänapäeva maailmaimedest. Zayed bin Sultan Al Nahyan ongi see mees, kes Araabia Ühendemiraatidele
aluse pani, ümberkaudsed šeigid kokku kutsus, ühise riigi moodustas, briti
impeeriumiga hüvasti jättis ning kelle visioonide ja raha abil kõik need imed
ümberringi nähtavaks on muutunud. Giid teadis rääkida, et kui mošee põrandat
katva maailma suurima pärsia vaiba kudumine veel pooleli oli, tuli teade, et
kõrvalriigis kootakse ka vaipa ning kuna AÜEs on kõik asjad maailma
suurimad-kõrgeimad-parimad-kallimad, siis jäeti oma vaiba kudumine pooleli, et
oodata ära, mil teiste vaip valmis saab. Et siis enda oma suuremaks kududa. Ja
vastavalt vaiba suurusele siis ka mošee suuremaks ehitada. Aga mošeesse
sisenemiseks tuli meil naistel end muidugi vastavalt riietada – musta abayasse
loomulikult. Kaks tundi 40 kraadist kuuma üleni mustas… aga asi oli seda väärt,
sest mošee on ikka tõeliselt kõige-kõige.
Šeik Zayed oli ka see mees, kes teadis, et ka kõrberahvas igatseb enda
ümber rohelust ja palme. Tänu spetsiaalsele kastmissüsteemile elab
kõrbesaartele rajatud Abu Dhabis nüüdseks üle 140 miljoni datlipalmi. Ühe palmi
ülalpidamine maksab aastas umbes 2000 dollarit. Mis on muidugi suht köömes,
sest Abu Dhabile kuulub 95% piirkonna naftavarudest… Ja kuigi šeigid ilmselgelt
suplevad rahas, on nende kodud jätkuvalt avatud kõigile, kes tunnevad, et
sooviksid valitsejaga minna teed jooma ja juttu puhuma. Mingit kollast
ajakirjandust ja paleede taga kaameratega varitsemist ei eksisteeri. Inimesel
on õigus oma privaatsusele ja eraelule. Šeikidel samuti. Tähelepanelik kodanik
näeb niisamagi ära, kui šeik temast mööda sõidab, sest tähtsal isikul on
autonumber ühekohaline…
Autoga sõitmas käisime meiegi. Kõrbes. Safaril. Oli 43 kraadi. Päriselt.
Ja auto libises kohati päris püstloodis liivaluidetelt alla niiet autos viibinud
naisolevused hüsteeriliselt naerma puhkesid. Mitte et see oleks kuidagi
rahuldanud araablasest külmaverelist juhti, kes suht lõdva randmega meid
düünide vahel-peal-all ringi sõidutas. Tema mõtleb vist tänase päevani, et pole
kunagi varem nii väheste emotsioonidega luiterallist osavõtjaid kohanud… Rallile
järgnes õhtusöök beduiinide laagris, kohustuslik kaameliga ratsutamine (loe:
piinamine) ning henna tätoveering. Naiste kõhutantsu ja meeste ümber enda
keskme keerlemist pakuti loomulikult ka. Koos euroopa maitsele sobiva
värvimuusikaga.
Dubai on muidugi kõigesuselt maailma kõigem. Seal on kõige rohkem pilvelõhkujaid
linna keskmes, kõige kõrgem hotell, kõige kõrgem silla abil ühendatud
kaksiktornidega hotell, kõige kõveram pilvelõhkuja, kõige kõrgemal asuv
restoran, kõige… jah jaksad sa üldse järge hoida, kui giid sulle need kõiged
üksteise otsa ette vuristab. Üks on kindel – kõige rohkem võistlevad araabia
ühendemiraadid iseendaga, sest kuigi neil on juba maailma kõrgem hoone Burj
Kalifa, siis juba on plaanid tehtud sada meetrit kõrgema hoone ehitamiseks. Mis
peaks valmima nii umbes viie aasta pärast. Huvitav, kuidas nad siis Kalifat
reklaamima hakkavad? Tom Cruise house? Mission Impossible Tower? Veidike olin
ma muidugi pettunud, sest meie vaateplatvorm tornil asus “ainult” poole peal,
ehk siis 426 meetri kõrgusel… ma ikka kujutasin ette, et me saame ka seal
üleval 828 peal kõõluda… Mis meid aga vaevama jäi, on küsimus – kuidas ometi on
need vaesed töömehed suutnud selles pidevalt valitsevas põrgukuumuses kõik need
uskumatult pöörase disainiga hooned valmis ehitada? Ja kas nad oma töö eest ka
väärilise tasu on saanud…
Minu isiklikud kaks kõrghetke kogu reisi jooksul olid aga hoopis teist
laadi. Esimene leidis aset Ferrari maailmas, kus ma lolli peaga kõige kiiremale
ameerika mäele ronisin, et siis poolteist minutit autos rappuda, silmad kinni
ja käed kramplikult turvapiirde külge klammerdunud. Mul oli tõsiselt tegu, et
mitte pead kaela otsast ära kaotada. Kui ma tavaliselt atraktsioonidel kogu
kõrist kisama kukun, siis seekord ei tulnud mu suust piuksugi…
Teine juhtum leidis aset lennujaamas, kus ma rõõmsalt liikuval lindil
sõitsin ja sõbraga juttu ajasin ning kui siis lint otsa lõppes ei olnud ka
minul enam maad jalge all ning sinna ma kõigi oma kodinatega ninali lendasin.
Eks iseenda üle naermine olegi kõige tervislikum ning nädalase reisi lõpetuseks
täitsa sobilik.
No comments:
Post a Comment