Küsimus elu mõttest...

... ei anna paljudele ärksama vaimuga inimestele rahu. Need, kes nii väga ärksad ei ole, neil on ükstapuha. Peaasi, et tuba soe, kõht täis ja riided seljas. Loomulikult tuleb ka ihu eest hoolt kanda, kuid see ei saa ometi olla me elamise ainus mõte. Vahel tundub mulle, et elu mõte ongi elamine hetkes. Siin ja praegu, õppides, arenedes, tunnetades iseennast universumina. Sest tegelikult meil teistsugune tunnetus ju puudub. Olles osa ühisteadvusest ja kõiksusest, on meil ometigi ainult piiratud juurdepääs selle teadvuse tarkuse juurde. Vahel mõni osakene pääseb ligi ning siis sosistab - mine raamatuesitlusele Viru keskusesse... selles raamatus on Halloo Kosmose  külaliste mõtted elu mõttest... ja siis sa lähed, veidi hirmul, et kuidas vastu pidada see tunnike koos kõigi nende inimestega, kes oma energiatega sinu isiklikku ruumi ründavad... lähed ja istud ja kuulad ning sinusse jõuab kohale see ühisteadvus. Reaalsus kui selline kaob sinu ümbert ning kogu ruumis oled ainult sina ja Einar Laigna. Kes räägib sellest, kuidas me oleme ära unustanud oma iidsed teadmised ja tarkuse, muutunud omaenese elupaika hävitavaks vähkkasvajaks... oma äärmuslikus egotsentrismis kujutame ette, et kogu universumi lõpmatuse ainus mõtlev eluvorm saab olla inimesesarnane olevus Maa sarnasel planeedil. Tema võib nii öelda. Teda ei kammitse mingid raamid ega piirid, keegi ei kutsu teda kohvile, ei vallanda, ei võta tema pensioni ära... Sest tavalise inimesena me ei julge eriti kõva häälega oma tunnetust kuulutada. Sigmund Freud paneks meid kohe hullarisse kinni. Tavaline inimene on teda ümbritseva müra sisse kammitsetud... ilusad sädelevad asjad, plinkivad suurlinna tuled, illusioon karjäärist ja tähtsa inimese elust, rahahunnikud ja briljandid, kõik see on taustamüra, loodud selleks, et meid kontrollida, kinni hoida materiaalses, füüsilise keha paitamisele pühendunud maailmas. Mis hingest te räägite... mis vaimust... Ka mina olen mõelnud, et kuidas ometi antiikaja filosoofidel oli palju rohkem teadmisi ja tarkust kui tänapäeva google ja informatsioonitulva sisse uppuvatel inimestel. Miks me ikka veel kirjutame kooliõpikutes orjade vere ja higiga primitiivsel kombel ehitatud püramiididest... miks me hambad ristis hoiame kinni jaburatest universumi tekkimise teooriatest, kui meil ometi oleks ühisteadvuses olemas teadmine asjade tegelikust käigust.... Laigna pakub välja, et nii peabki olema, kuna me kasutaksime seda teadmist kohe kurjasti ära. Meid on kuidagi niimoodi kokku pandud, et ükskõik milline tõeliselt vaimne praktika koheselt kas siis äri või halbadel eesmärkidel ära kasutatakse. Võibolla ongi see meie elu mõte - tõestada, et me polegi väärt muud, kui bakteritena maa peal Maa hävitamisega tegeleda. Maa, kui elav organism, üritab meid oma looduslike kataklüsmidega küll maha raputada, aga me oleme visad. Hambad ristis saeme oksa millel istume. Kui Laigna arvates võiks me elu mõte olla hinge ärksana hoidmine, oma füüsilises kehas asuvat hingeteemanti briljandiks lihvides, siis see on ilus mõte. Ainult ärksana suudab inimene tajuda lõpmatust. Tunnetada ja ületada piire. Mõista, et tegelikult pole piire üldse olemaski. Mitte miski ega mitte keegi ei saa meid takistada elu mõtte leidmisel. Peale meie endi. Tuleb eemalduda mürast ja kuulata vaikust. Tajuda iseenda määramatust. Kirjutada luuletust tühja puhta lehena. Ja lõpuks möönda alandlikult - mul pole õrna aimugi, mis on elu mõte...