...ja Meie Mari Murakas hakkas ka juba vaikselt aegade hämarusse
vajuma, siis ilmselgelt olid universumil minuga omad plaanid. Küllap tundus
talle, et karjääri lõpetamine ilma Tuhamägede tantsupeota ei tule kõne allagi. Mis
sest, et polnud mul aimugi, mida tantsima peab, millal ja kellega. Rahvatantsija on
ju väga võimekas ning tantsib igal pool ja iga ilmaga. Viis aastat tagasi
näiteks polnud Marikestel ei sooja ega külma sellest, et Viljandi talvisel
tantsupeol õues kolmekümnekraadine pakane valitses. Läbi härmatanud prillide
vaevu midagi seletades said kõik tantsud ära tantsitud ning tänane Tuhamägede ballett
oli selle kõrval käkitegu.
Siinkohal tuleb kohe ära märkida, et peo ülesehitus oli sootuks
teistsugune. Algas kõik hoopis trummidest. On ju teada, et trummirütmid viivad
ajulained teisele tasandile. No eks kujutage nüüd ette Murakat keset
tantsuplatsi sadadest triibuseelikutest ümbritsetuna trummide saatel transsi
minemas… energiavahetus oli igastahes tohutu ja nahk sai märjaks korrapealt. Minu
naised said kosmilise energialaengu ja trummitantsule järgnenud mäkkeronimine
ei olnudki enam nii raske. Mägironimise peapõhjuseks oli kivihiie külastus ja
loitsimine. Ka minul oli kodust kaasa võetud kivi taskus, aga kui ma tema käest
küsisin, siis ta mingil põhjusel ei tahtnud saada osakeseks sellest kivihiiest.
Ju polnud tema koht. Teise mäkke ronisime selleks, et kivihiies süüdatud tuli
tõrvikuga sinna tippu põlema süüdata. Sest ega siis ilma tulejumala valvsa
silmata ei saa jää ja lume peal tantsida. Ja tantsisime me tõesti. Või mis ma
räägin. Kõige esimese eripreemia said Marikesed hoopis seismise eest. Ma usun,
et see oli ehk teise tantsu alguses kui meie juurde ilmus peo suuvoodrit ehk
konferansjeed etendav mikrofoniga meesterahvas ja küsis, kes me oleme ja kust
me tuleme. Meil muidugi vesi ahjus, et nüüd häbistatakse Marikesed igavesest
ajast igavesti ja sellega on meie kõigi tantsijakarjäär läbi, aga tantsu
lõppedes öeldi mikrofonist nii armsasti, et Laiutajad Meie Marid saavad
eripreemia just selle eest, et kuna nad ei tantsinud, siis võtsid endid
kaunisti ringi näod väljapoole ja mängisid pealtvaatajaid. Eks see muidugi
väikese sarkasmiga vürtsitatud oli, aga iseenda üle naermine on alati väga
kasulik. Järgmised tantsud me igastahes tantsisime ning kaameraga mees oli meid
lähivõttes filmimas ka. Seega – Marikesed tõestasid, et nad mitte niisama
tantsupeole tatsama pole tulnud. Ja ega ma hästi aru ka ei saanud, et kas tõesti
pidi neid tantse mitu kuud õppima ja trennis higistama… piisas ju ometi
sellest, kui vaatad, mida teised kõrval teevad, sinu partner ka enamvähem teab
kuhupoole sinuga tüürida ja selged nad ongi. Need tantsud ma mõtlen. Ja eks me
natuke improviseerisime ka. Mees mikrofoniga lubas kusjuures. Üldse veider, et
miks me kõike ühtemoodi tegema peame ja ühesugused välja nägema ka. Minule näiteks
väga meeldis ühe rühma šotiseelikus mees, kelle pajad kintsud nii kelmikalt
muudkui välkusid.
Niiet ega ma ei saa ei pead ega sõrme anda, et ma enam mitte kunagi
triibuseelikut selga ei pane ja mingile tantsuüritusele pimesi ei torma. Ega keegi
teine ju meie elu huvitavaks ei tee. Ikka ise. Pea ees tundmatusse vette
hüppamine polegi nii hirmus kui tundub… või siis hiigelsuure kopa sisse
ronimine… Ja nagu alati, jäävad Marikeste autosõidu vestlused ajaloo salalaekasse varjule, aga seda peab küll ütlema, et just see tohutu positiivne energiavahetus, pildituks naermised ja sõnadeta või siis ridadevahelt teineteisemõistmine on üks neist faktoritest, mida ma igatsema jään... kuni järgmise korrani minu Marikesed Kabujalakesed.
No comments:
Post a Comment