Latte ja jäätisekokteil...

...teevad soojal suvepäeval mööda eikellegimaad ringi tiirutava jalgratturi rõõmsaks iga kell. Rattausku inimesed on tegelt niisamagi rõõmsad. Ka siis, kui taevast sajab pussnuge või kõrvetab päike kuklakarvad ära. Ja ka siis, kui massiivsed rekkad neist kitsal teel millimeetri kauguselt täiskiirusel mööda vuravad, niiet ratta teel hoidmiseks tuleb kasutusele võtta ka need lihased, mida sul ei ole. Aga eriti rõõmsaks muutuvad ratturid siis, kui neile teeservas mõnusad toidukohad ette juhtuvad. Nagu näiteks Jõgeva-Mustvee maanteel Sadala ristis Kantkülas asuv Veski Külalistemaja.

See koht on tegelikult väike ime. Ma nii mäletan neid aegu, mil risti peal asuva vana veski varemed kummituspisaraid valasid ning sünge mälestusena teeliste pilke püüdsid. Kaua sa ikka kannatad kurbade naeru, tuleb ohjad pihku haarata ja tegutseda, nii võisid ehk mõelda need tegusad inimesed, kes veskist tänaseks kauni pärli on välja võlunud.

Välimuselt super majakene peidab oma sisemuses veel paremaid maiuspalu. Oma esimese tõelise latte jõin ma näiteks selles kohas... no ei olnud ma varem kihilist piimakohvi näinud... Ja raudselt maailma esikümnesse mahutuvad nii maitselt kui väljanägemiselt need toidud, mida Veskis pakutakse. Jah, ei ole tegu Pariisi eliitkohvikute rajoonis asuva toitlustusasutusega... see on lihtsalt üks vana Veski poolel teel Mustveesse... keset põlde ja metsi... teeristil. Ja täna näiteks ei olnud mu kohv üldse mitte kihiline, aga see-eest oli ploomimahlaga jäätisekokteil suurepärane!
Ja mitte kuidagi ei saa mainimata jätta kuninglikku tualetti, sest kuhu siis veel ratturil minna, kui ta juba näiteks tund aega pedaale on vändanud ja nüüd kosutuseks jäätisekokteili ära luristanud.

And last but not least - vähemalt sealsamas tualetis on seina peal alati kunstišedöövrid. Viimane kord leidsin sealt kala, seekord anti mulle teada, et kiirustada pole kuhugi ning Veski külalistemaja ootab alati. Koos kohvi ja kokteiliga.