Iseendalegi täiesti ootamatult...

...sattusin ma eila poliitkoosolekule. Ei, mitte sellisele, kus pintsaklipslased arutlevad, mismoodi oma valimislubadusi sinisilmsetele rahvahulkadele võimalikult valutult maha müüa. Seekord kogunesid hoopis Gaiakad uue ühiskonna ehitamise võimaluste üle arutlema. Puukallistajate erakond niisiis. Tulekski koheselt ümber lükata arusaam, mille kohaselt Gaiakad ainult ideaalsest ühiskonnast unistamise, porgandite söömise ja puudega rääkimisega tegelevadki. Seda me teeme vabal ajal ja tõsisemate tegevuste kõrvale. Nagu magustoiduks või nii. Tegelikult on meil tänu oma unistamisvõimele päris palju huvitavaid ideid, kuidas olemasolevat ühiskonda paremaks muuta.

Ilmselgelt on parteide valitsemissüsteem oma aja ära elanud. Mõned aastad tagasi jõuliselt areenile pürginud Res Publika andis täie jõuga mõista, et uus maailm on vajalik ning uued suunad mõtlemises samuti. Paraku puudusid selles virvatulukeseparteis piisavalt valgustunud isikud ning varjusurm oli kiire tulema. Hetkel figureerivad pisut heledamad laigud Iseseisvuspartei ja EKRE näol, aga ka nende valgustatus ei ole suutnud süsteemile eriti mõjuda. Ikka veel jaotatakse meie riigi ühe magusaima meepoti ehk Riigikogu ümber mahtuvate mesimummude mandaadid ühtede ja samade isikute vahel. Jätaks siinkohal vahele märkuse, et milleks meile sada saadikut, kui sama töö suudaks ära teha näiteks kolmkümmend.  Tegelik elu ju näitab, et kui ökopeldikut koguneb ehitama kakskümmend inimest, siis neli neist targutavad, kaks lähevad kaklema, et kuidas on õigem, viis peavad samal ajal siestat ja unistavad paradiisirandadest, paar tükki uurivad raamatuid, et ennast harida ning tegeliku praktilise ehitustöö teevad ära kolm. Meie esinduskogu tundub funktsioneerivat samamoodi. Ja ega polegi midagi imestada, sest enamus neist sooja koha ja hea palga peale saanud aferistidest on selle endale elukutseks valinud. Olla riigikogulane. Missioonitunne on neile tundmatu termin ning võibolla leidub nende hulgas üks kuni kaks, kes tõepoolest arvavad, et rahva esindamine peaks olema auasi. AUasi. Aga neil läheb üle. Esimese aasta jooksul kindlasti. Nähtud ju neid, kes lähevad asju muutma, annavad magusaid lubadusi koduperenaistele ja pensionäridele, et mõne aja pärast vaikselt nähtamatusse riigikogulasemassi sulanduda. Mis siis teha? Riigikokku ei saa üks inimene rohkem kui kaks korda kuuluda. Kui tahab rohkem, siis loobub sellest palgast ja teeb tööd vabatahtlikkuse alusel. Parteide süsteem ei toimi, esinduskokku tuleks valida inimesi otse kohtadelt ning lõpetada see peibutuspartide tehnika üks kord ja igaveseks. Ega keegi muidugi ei kindlusta seda, et otsevalimine samuti ühel hetkel orki ei jookse, aga andke andeks, vanaviisi ei saa enam kuidagi. Ilmselgelt on meie praeguste parteide aktiivsete liikmete hulgas päris palju valgustunuid isikuid, kes erinevail põhjustel ei ole suutnud midagi korda saata, aga nad on olemas ja ootel. Potensiaalne tühikäigul kulgev inimressurss. Ärgake! Tegutsege!

Raha. Raha. Raha. Oleme endale niivõrd mastaapse ebajumala tekitanud, et magades ka näeme ainult kuldrahakesi silme ees veeremas. Ükskõik, millist asja ei organiseeri või ei küsi, alati vastatakse sulle raha terminoloogias. Rahal endal ei ole häda midagi. Raha on ainult vahend. Viga on inimeste suhtumises rahasse. Eks meil mingis osas ole õigus ka, kui mul ikka esmaste vajaduste katmiseks ressursse ei jätku, siis ma tahes tahtmata mõtlen sellest, kust raha saada ja kui palju saada ja kui ausal teel ei saa, siis mismoodi nihverdada, laveerida, varastada jne... tüüpiline. Targad Gaiakad teavad rääkida, et muutused on tulemas. Rahasüsteem tekib uutele alustele, pangad kaotavad kontrolli, rahale kujuneb tegelik väärtus, laenuühiskond kaotab mõtte, majandus keskendub vajaliku koguse tootmisele ning lõpetab kasumi tagaajamise... ehh... eks ma pean uskuma, et nii juhtub. Oma piiratuses ei suuda ma näha, kuidas seda ellu viia, mis oleksid need mehhanismid, mille abil need muutused saaksid aset leida, aga küllap see polegi minu ülesanne seda uut rahasüsteemi luua. Samas on ilmselge, et näiteks praeguse tehnoloogia kõrgajastu juures ei ole ju tõepoolest vaja inimestel nii hullu moodi tööd rabada enam ning me võiksime arutu enesepiitsutamise ja pimesi käskude täitmise asemel keskenduda hoopis arenemisele. Iseendana, ühiskonnana, inimrassina. Misiganes siis see hetk pärast surma on, kas pilkane pimedus ja eimiski või ehk ikkagi kogeme kasvõi hetkeks kogu oma läbitud elude ja teekondade jooksul kogutud tarkust, et siis vajadusel järgmisesse kehasse kogemusi omandama suunduda. Kes teab. Üks on kindel. Raha seal ei ole.

Armastus. Mnjah. Vägivallatu elu on selline heleisnine unistus, mis tundub võimatu missioonina. Kas ma suudaksin kokkuleppele jõuda oma kodujänesega, et nüüd on tulnud sinu aeg saada meile lõunasöögiks. Või tõestada kapsale, et tema ülesandeks on täita nii minu kui jänese kõhtu. Sest Gaias oleme me kõik ühtviisi elus, nii kivid kui kapsad kui minu Jupiter ja Minerva.