Kuuesaja meetri pärast pöörake paremale ehk kuidas Laiuse Marid Kehras käisid

Marikestel on sõprustantsijad Kehras. Päikeseratas. Saime nendega esimest korda kokku eelmisel suurel peol Tallinnas, kui pidime üksteise kõrval staadionimuru kulutades tantsujooniseid õppima ja hiljem soojendasime tutvust naiste tantsupeo ajal kohalikus raudteelinnas. Nüüd kutsusid sõbrakesed Meie Mari Kehrasse pidule esinema. Festivalile. Folkloorifestivalile "Tunne oma rahva(u)st", mis juba teist aastat Kehra pargis toimub. No olgu selle festivali nimetusega kuidas on, aga kõigepealt oli meil tarvis Kehrasse orienteeruda. Geps on selline tore abimees, mis igal endast lugupidaval orienteerujal telefonis olemas on. Aga kui ta järjekindlalt käseb sul paremale pöörata, siis tekib ühel hetkel tõesti tunne, et kas me juba ringiga koju tagasi ei jõua... eriti kui teeservale ilmub silt "Alavere"... Igastahes kohale me siiski jõudsime ja võime nüüd kõigile rääkida, kuidas me ühe päeva jooksul nii korda kuus Kehras käisime. Ikka sisse-välja... ups, seda ei tohtinud öelda enam... Kehra on iseenesest tore kohake, kui tuul just tselluloositehase poolt ei puhu. Kui puhub, siis võib liikvel näha rätikuid näo ees hoidvaid autojuhte, kes üritavad ühe hingetõmbega võimalikult pika maa läbida, sest hais on tappev. Kohalikud on kas ära harjunud või immuunsed. Ega tegelt on Laiusel ka kevadine iseloomulik aroom täiesti olemas ja eks hais kuulub kultuurikihi juurde.  

Kultuuriprogrammi me tegelt nii väga ei näinudki. Enne meie esinemist olid laval mustlased, kes laulsid minu arust täitsa vene keeles, aga ma võin muidugi eksida. Mustlastantsu tehti ka, aga siis hakkas äkki kõlaritest hoopis Macarena kostma. Mul hetkeks hea meel juba, et kollased Mari lillekesed saavad äkki mustlasbändile minna tausta tantsima, aga võta näpust, mehed olid endale Macarena peale päris oma laulu teinud ning meie shõuetteaste jäi kahjuks ära. Oma viisteist minutit kuulsust saime ka meie kätte, kusjuures minul oli pisut külalistantsija tunne, sest sain ainult kahes tantsus osaleda ning ülejäänd naisukesed pidid neli tantsu järjest vihtuma, sel ajal kui mina pealtvaatajatega selfisid tegin. Eks promotiim on ka muidugi vajalik ning selle osa täitsin ma auga ära - päris mitu inimest teab nüüd, et kollaste triibuseelikutega Marid on pärit Laiuselt ja et Laiuse on Eestis. 

Kuna meie Päikeseratta tüdrukud olid ürituse aktiivis ning tormlesid mööda territooriumi ringi, siis me kahjuks nendega ei selfisid ega jutupause teha ei saanud. Olime suht omapead ja mõtlesime, et enne äraminekut võiks ju siis kaeda, et kus see maaliline Jägala jõgi on. Kui me jäätisemüüja käest küsisime, vaatas ta meid suht imestava pilguga ja ütles siis - pöörake siit telgi kõrvalt paremale, seal see vesi on... 

Otsustasime, et enne kojusõitu käime jugala jäga juurest ka läbi. Mõeldud-tehtud. Ristmikult pöörasime paremale...