... sai alguse eile, kui ma läbi päälinna palja jalu Kadrioru poole suundusin. Esialgu tundus, et kõik inimesed keeravad oma pead kaela otsas kahekorra, aga eks mul oli lisaks paljastele jalgadele ka pikk värviline kleit seljas... vastukaaluks minu ümber valitsevale hallusele ja tumedusele. Trammis istusid mu kõrvale lõbusad läti noormehed, kes kulme kergitades minu paljaid varbaid seirasid. Aga neile ma maksin kohe kätte, sest kuulsin, et nad oma jutus bussijaama mainivad... tramm number kolm aga mitte sinna ei sõida. Seega kupatasin ma nad trammi pealt maha ning lasin neil number kahe peale joosta. Üldiselt on meie linna tänavad paljastele jalgadele vaenulikud. Tumemust ollus meie asfaldis nakkub varvaste külge juba paarikümne kraadi juures ning pargist läbi minnes tuleb rohututtidele astumise ajal nina maas käia. Ei taha ju varbaid klaasikildude otsa ära veristada või suitsukonisid varvaste vahele koguda. Suures Kadrioru pargis on jalgade karastamine veidi lihtsam, kui muidugi leiad raja, kus inimesi pole, sest kuhu linnainimene sooja ilmaga ikka suunduma peaks kui mitte rohelusse. Kui veel nädal tagasi oli park suht inimtühi ning ainult üksikud hullud seal rataste ja koertega ringi käisid ja ükskõik millise puu taha rahulikult pissile minna sai, siis eile... mnjah... tegelt sattusin ma just kokku ühe suurema rattaseltskonnaga parasjagu puhkepausi pidava ning loomulikke vajadusi rahuldava välismaa keelt rääkiva noormehega... mis teha, kui mina käin pilk taevas ja otsin veidraid asju, mida pildile jäädvustada, aga tema on lihtsalt seal puu taga noh... Veidi kehvem oli Russalka juurest mere äärde minna, sealne tee ja pinnas on mitte paljastele jalgadele mõeldud, sama kehtib suht ka rannaliiva kohta. Ei maksa pilku kaugele mere poole pöörata ning laineid vahtima jääda, kui ikka jalge ees kilode kaupa jäätmeid vedeleb. Õnneks said mu maastikust väsinud varbad soolast ja jahedat merevett maitsta... ja meri oli kohati täitsa ruuduline... Kõik mu frustratsioon ja kurbus selle üle, et ma ei saa imekaunil kevadilmal oma paradiisiaias kiigu peal pikutada, kiisused süles, haihtus hetkel, mil ma varbad vees pilgu kaugele meretagusele maale suunasin...
pimestavas päikeselaigus
magab meretagune mees
kas näeb ta oma unedes
võitlust kaheksapealise hüdraga
või otsib ta udus
kadunud koduteed
ehk kuuleb ta vaikuses sireenide hüüdu
või on juba hinge ära kuradile müünud
pole tähtis
sest ärkab meretagune mees
üksikul rannal lumevalge liiva sees
ja võtab kaissu
meritähe...
No comments:
Post a Comment