Kui meie pere algrakuke 91. aastal Soome mugavuspagulaseks emigreerus...

...polnud meil võtta ei soome keele veebisõnastikku ega teadnud me Soomemaast suurt üldse midagi. Kuna üheksakümnendate alguses kerkis pinnale Soome riigi patukahetsus seoses ingerisoomlaste julma kohtlemisega sõjaeelsel ja järgsel ajal ehk siis võisid kõik ingerisoomlaste järeltulijad emamaale paremat tulevikku otsima minna ning üks osa Lindepuude suguvõsast juba lombi taga ennast hästi tundis, mõtlesime meiegi, et lähme ka vaatame, kuidas asjad päriselt on. Kaua sa ikka talonge loed ja poest tühjalt ilma piima ja saiata tagasi tuled. Ega viinast ja soolast kaua elatuda ei jaksa. Mõeldud-tehtud. Pärast pikka ja piinarikast dokumentide-paberite-allkirjade kokkukogumist asusime kaunil märtsikuu päeval lõpuks teele. Mobiiltelefonide ajastu polnud veel alanud ning googlest võis ainult unistada, seega oli meil kaasas umbes kümme erinevat kotti suhkru ja jahu ja makaronide ja pottide-pannide ning kõigi olemasolevate riidehilpudega. Soome tolliametniku pilku ei unusta ma nähtavasti kunagi. Kuigi mul polnud aimugi, mida ta mulle rääkis, tean ma kindlalt, et jutustasin talle hirmust väriseva häälega eesti keeles kuidas ja kuhu ma lähen ja et pealegi on mul tita kõhus. No igastahes lubati meil tõotatud maale siseneda. Erilise soojusega meenutan oma meheõe pere kodu, kuhu meid lahkelt oodati ning kus me üksteisele närvidele käies tervelt kolm kuud koos veetsime. Vahepeal tuli riidekomkasse peitu pugeda, sest mida sa tahad saada juba päris rasedalt naiselt, kes on võõrasse kultuuriruumi visatud, kõik sidemed koduga on kadunud ning rääkida pole ka kellegagi. Soome riigi kiituseks peab ütlema, et ingerisoomlaste peresid koheldi nagu omasid. Kohe esimesel päeval saime end kenasti hingekirja võetud, elamisload passidesse ning elatusraha anti ka kohe. Ilma igasuguse valehäbi ja kahetsuseta tänan seda riiki, et ta aitas minul ja mu perel üle elada raskeimad 90ndad, lubas mul enda pinnal kolm last sünnitada ning varustas mind piisavalt raha ja vahenditega, et me ise elasime mugavalt, saime aidata oma eestisse jäänud sõpru ja sugulasi ning raha jäi veel piisavalt ka kogumiseks. Ma pole oma elus kohanud mõnusamaid ja toredamaid inimesi kui Rovaniemil, polaarjoone lähedal asuvas armsas linnakeses, kus me oma pagulaselu alustasime. Muidugi ei unusta ma ka seda põhjapõtra, kes Rovaniemi haigla ümbruses rahulikult rohtu näksis, kui mina Henrit sünnitama jalutasin. Või siis oma esimest bussisõitu linnaliinibussis, millesse ma oleksingi jäänud, kui ühes peatuses poleks ka keegi teine maha soovinud minna ning selleks teatud nuppu vajutanud. mina olin oma õigest peatusest selleks hetkeks juba päris mitu kilomeetrit mööda sõitnud. Eestis piisas ju sellest, kui sa ukse lähedale seisma lähed...
Meie saabumine Soome langes kokku ka tolleaegse lama ehk majanduse madalseisuga. Seega olime ühed teerajajatest... metsa... marju ja seeni ja muid toredaid saadusi korjama. Soomlased olid ära unustanud, mida kõike metsast saada võib. Kuid oma kokkuhoiu ja asjade korduvkasutusega teevad nad siiamaani meile silmad ette. Sellist varandust, mida Soome kierrätyskeskustes näha ja koju tuua võib, ei ole ma kusagil mujal näinud. Esialgu ei soovitud selle eest pennigi. Pärast Soome üleminekut eurotsooni asjad muidugi muutusid, kuid sellest hoolimata kehtis reegel, et kui tood ise midagi, võid ka võtta. Tasuta. Meie kes me nõukaaegsest mittemidagi omamise ühiskonnast pärinesime, suutsime leppida väga vähesega ning ei kulutanud asjatult tühjale tähjale. Samas tassisin ma koju oma lastele kottide kaupa igast mänguasju, mis mul suures osas veel praegugi kusagil majanurgas vedelevad... ah seda ahnust ometigi...
Peamised mälestused Soomega on minu kui emme puhul muidugi sünnitusega seotud. Henriga läks kehvasti, sest see langes kokku ärevate aegadega Eestis, 91. aasta augustisündmused tekitasid Rovaniemi haiglas nii suurt furoori, et minu käest käidi lausa iga tund küsimas, et mis teil seal Eestis toimub. Jah, nagu ma pidanuks teadma onju. Mobiiltelefone polnud ju ikka veel. Arvutitest ja internetist rääkimata. Aga kuidagi see Eesti vabaks sai ka ilma minuta ning lapsed sündisid tõeliselt soojas ja toetavas keskkonnas. Ma tean, mida ma räägin, sest oma neljanda lapsukese sünnitasin ma Jõgeval... aastal 2000.... mõnesse kohta ei jõua tsivilisatsioon vist kunagi...
Huvitaval kombel ei ole ma kunagi kahetsenud seda, et me 97. aastal kodumaale tagasi tulime. See oli meil plaanis algusest peale. Et lapsed lähevad eesti kooli. Et me oleme eestlased. Minu sõbrad on mu käest küll küsinud, et mida asja te siia tagasi otsisite, seal oleks elu ikka päris lill olnud. Jajah... Võibolla mingis teises reaalsuses said meist soomlased või ingerlased või kolisime hoopis saamide juurde Korvatundurisse. Saamid ja tundra ja Lapimaa on muidugi sootuks teine teema... Selles reaalsuses on siiski nii, et üle lahe soomemaal on küll tore ja mälestused pühivad vahel merelainena üle ning superäge on vahel soome keeles lobiseda, aga kodu on teatavasti seal, kus süda...
Samas jääb üks tükikene minu südamest alatiseks Ounasvaara metsa mustikapõõsaste vahele ning killukesi temast võib leida ka Kirstinsyrjä maja number 7 korter 77 rõdu pealt 7 korruselt... Ilusat sünnipäeva armas Soome vaba riik.
Ahjaa... pea kolmest Rovaniemil veedetud aastast hoolimata, EI käinud me Jõuluvana juures külas... virmalised tulid aga meie juurde ise :) sest talvine periood tähendab pm seda, et päike tõuseb tunnikeseks poolenisti horisondi kohale, vaatab, et pole siin teha midagi, ning läheb pikutama tagasi. Horisondi taha.