Tüüpiline...

…kellakeeramisjärgne esmaspäev. Öösel ei tule magamisest midagi välja, sest unenäod serveerivad jäärapäiselt kusagilt maha-välja-hiljaks jäämise videoklippe, mistõttu vaatad iga natukese aja tagant kella. Ja kuigi viimane vaatamine on nii umbes kümme minti enne ärkamisaega, pläriseb äratuskell sulle siiski kõrva just kõige paanilisema unenäokoha peal. Nagu kiuste, mängib hommikuraadio sulle eelmise nädala stuudioloba katkeid ei kellegi muu kui sinu lemmiku… Anuga. Mnjah. Väljas tervitab kellakuuene krõbe päikesetõusu temperatuur. Bussi asemel on vihmauss (loe:mikrobuss) nagu ikka esmaspäeviti, kelle roolis elus pettunud tõre vuntsidega bussijuht, kes alati sind paarsada meetrit enne Mustvee bussijaama bussist välja viskab. Täna nimelt tuleb Mustveesse sõita, ei mingeid autopeatusi Torma kandis. Mustvee tervitab päikesesära, paari langeva lumehelbe ja… suletud bussijaamaga. Ahjaa, õige, Mustvee linnaisad arvasid heaks juba märtsi algusest bussijaama teenuse ära kaotada. Õige kah, mida need inimesed õige tahavad soojas ja varjus olla, väljas katuse all pinke tükki kolm… või siis neli. Pärast viit minutit ootamist klõbisen juba üle kere ning tänan omaenese tarkust, et vähemalt kaks kampsunit selga panin. Auto saabub täistunnil, kuid kuna autojuhil on rahavõtu päev, siis jõuan tööle kaks minutit PÄRAST tundide algust. Juuksed jäävad sel hommikul kammimata. Tunnid kulgevad õnneks tempokalt, lapsed on innukad ja töötavad hoolega. Vahepeal küll tahaks mõnele puupeale pisut maailmavalgust näidata, aga ma kustutan selle soovi juba eos. Nad ju ikkagi lapsed. Ja võib-olla saavad neist siiski kunagi ka inimesed… Kuuenda tunni lõpuks olen läbi nagu läti raha. Õnneks leiab mu ülemus alati mingi viisi, kuidas kustunud alluvaid ergutada. Tuues vaesele pedagoogile näiteks… kummist peenise. Noh, et seda saaks inimeseõpetuse tundides näitliku õppevahendina kasutada. Mis teie siis arvasite? Uutest tuultest ergutatuna, sammun läbi Lohusuu bussipeatuse poole. Kurbusega pean tõdema, et minu Rumeeniast ostetud ja terve möödunud talve truult teeninud talvesaabaste parem konts on ootamatult ära väsinud ning annab varsti otsad. Üle ühe paari ei ole aga kõrgelt makstud pedagoogile aastas ette nähtud. Õnneks tuleb varsti kevad. Mustvee Konsum tervitab mind tühjade riiulitega, mille vahel sebivad vaprad töömesilased lükates enda ees suuri konteinereid uute-vanade kaubaartiklitega. Ega ma väga ei kurvasta, mul nagunii nädala toidueelarve juba pühapäevase päevaga lõhki. See on kui laps koju vaheajale tuleb :) Istekohtade juures pöördub minu poole bussijaama ’püsiklient’ (mõtlen endamisi, et ei tea, kui kaua ta seda julgust kogunud on…), soovides kõigepealt teada, mis keeles ma kõnelen. Et siis seejärel teatada: mul on viiskümmend kopikat puudu, kui teil on, ehk siis annaksite… Annan ikka, korjan oma ’kopikad’ kokku ja annan. Hambutu suu naeratab mulle. Bussis loksudes üritan unesegaselt oma peas kokku panna projektiteksti, et siis koju jõudes pisut ikka tööd ka teha. Tühjagi. Olen nii kustunud, et ei jõua õieti isegi ajalehti lugeda. Seitsmeks tantsutrenni minnes olen minetanud igasuguse patriotismi ning minus on kustunud viimanegi kultuurihoidja säde. Tammun tuimalt oma samme tantsida, asi on kaugel Kalevipojast või Linda memuaaridest… kogu selle uimamise ja tilu-lilu peale tuleb vägisi meelde Kivisildniku „ja nii nad välja suridki“. Trenni lõpuks ma oma villis varbaid ja krampis sääremarju enam ei tunne, koju sõites on ainus lohutus see, et polegi veel kottpime ja tähed teevad silma. Külma kõhuga ignoreerin kraanikaussides laiutavat pesemata nõude hulka ja teen omale viimase tassikese teed. Oli suurepärane päev. Nii nagu alati. Või siis natuke rohkem :)