Kui miski peab untsu minema...

...siis ta ka läheb. Ma oleksin pidanud seda aimama, et Norra on üks neist riikidest, mis minuga vist ühes universumis EI VÕNGU. Kui ma ainult meenutan oma esimest Comeniusega seotud välislähetust, mis mind just nimelt Norrasse saatis ning millest midagi katastroofilaadset kujunes, siis oleksin võinud seekordse Norrasse sõidu eel vähemalt paar nädalat joogahingamist teha. Algas kõik tegelikult kenasti, minu poisid vurasid autoga kohale, leidsid mu Laiuse vahelt üles ning Tallinna lennujaamas olime täitsa õigeaegselt valmis. Lend ise oli ka rahulik, Oslo kohal oli veidi muru niitmata ja raputas, aga see on ka arusaadav, kui tegu Eesti Õhu kiitsukese Bombarderiga või misiganes nende väikeste mängulennukite nimi on. Norra mikrokliimasse jõudes muutus aga kõik. Esiteks ootasime me poolteist tundi oma pagasit. Annab ikka ära panna seda väikest kogust otselennu pagasit, mis Tallinna lennuga kaasas oli. Ei tea, kas mahalaadijal venis suitsupaus pikale või otsisid nad nurga taga baltikumi narkootikume, igatahes jooksutati meid ühe lindi juurest teise juurde, kuni me siis lõpuks oma õnnetud hüljatud kotikesed ühe seisva lindi pealt üles korjasime. Kõhud korisemas, suundusime lennujaama ’puhvetisse’. Ja puhveti nimi on täiesti õigustatud. Hingehinna eest saime külmakohmetunud ’baguette’, kohvi tuli ise valmis teha ja mahlad kapist üles otsida. Kui laua pealt sodi ise maha pühkida, siis võis isegi istumiskoha leida. Kõhud enam-vähem täis ja raudteejaama puhvet silme ees, suundusime kempsude poole. Ma arvan, mulle jääb elu lõpuni meelde, kui ma naiste kempsu sisenedes seisin vastamisi super Mariot meenutava mehikesega, kes mulle midagi norra keeles seletama hakkas. Ma noogutasin okei ja ütlesin siis inglise keeles, et ega ma aru ei saa, aga olgu pealegi. Kabiinist väljudes seisis seesama mehike mul jälle tee peal ja seletas muudkui edasi. Nii kiiresti pole ma veel kunagi kempsust välja tulnud. Tunni aja pärast teise tualetti minnes, oli toosama mehike sealsamas ootamas... Ma otsustasin, et ei hakka selle ilmingu üle pikemalt juurdlema, seda enam, et tuli bussiplatvorm üles otsida, millelt Trysili sõitma hakata. Kuigi sõiduplaani kohaselt pidanuks buss väljuma 16.55, siis kell 17.35 teda veel ei olnud. Ma juba tegin ettepaneku meiega koos oodanud poolakate tiimile üks korralik poola rahvatants rahvale selgeks õpetada – saaks sooja, oleks lõbusam ning ühtlasi ka projektitegevusi väheke läbi viidud. Õnneks päästis neid kohale saabunud buss... mis pärast reisijate pealevõttu rõõmsalt jaamas edasi seisis. Kuna meie pääsesime bussi üsna viimaste seas, siis istekohti meile loomulikult ei jätkunud. Ega ma muidugi eriti vaimustuses ei olnud ideest kolm tundi Trysilini püsti seista, aga no, parem ikka kui Oslo lennujaama jääda. Kui kell juba veerand seitset tiksus, selgus viimaks ka seismise põhjus – bussijuht tuli ja kamandas meid bussist välja minibussi. Ütles, et too sõidab suure bussi taga ja kõik on okei. Oligi. Nii paarkümmend kilomeetrit, kuni me nägime suurt bussi keeramas ühele poole, samal ajal kui meie vastassuunas põrutasime. Veel mõnikümmend kilomeetrit ja siis jäime me hoopis seisma ning vahetasime bussijuhi välja. Nüüdseks olime juba nii palju julgust kogunud, et küsida, kas buss meid ikka õiges suunas viib. Jaa jaa, ikka Trysili poole, aga teist teed kaudu, mis on... pikem! Ei, ega sest midagi, me olemegi ju ainult poolteist tundi graafikust maas... Tund aega hiljem, kui hakkasime lähenema mingile suuremale asustatud punktile, toimus kohalike bussireisijate seas nihelemine – mindi juhatama, et peaks vist ikka sinna asustatud kohta sisse ka keerama ja bussijaamas õige bussi üles otsima – pagas ju kõigil tolle suure bussi peal. Hetk hiljem kolisime siis jälle ümber. Kogu selle sahmerdamise peale hakkasin mõtlema nende variantide peale, mis mind hotellis ees oodata võivad... kui ma sinna ikka kunagi jõuan... No jõudsime. Kuigi buss sõitis hotellist peatumata mööda ning alles järgmises peatuses vastas meie pärimise peale, et oh jah, see koht kus teie maha pidite minema on nüüd küll tükk maad tagasi. Eks me siis kolistasime oma kohvriratastega piki pimedaid Trysili kiviklibuseid kõnniteid. Minu päevinäinud reisikohvrile jääb see reis vist küll viimaseks. Aga pärale me lõpuks jõudsime, näljased kui hundid ja läbi nagu läti raha. Poisid said oma tulevased perekonnad kätte ning mina suundusin põksuva südamega hotelli poole. Seda, mis siin ees ootas, aga juba järgmisel korral. Welcome to Norwegia...  

Oslo lennujaama puhvetis