…võtab testosterooni paksult täis tuubitud võimlasse sisenemine silme eest
mustaks küll. Ja seda mitte heas mõttes. No kujutage nüüd ette, kui hulk
kevadiseks jooksuajaks üles ärganud mehikesi paar tundi palli taob, misjärel
samasse ruumi õrnad naisolevused sisse lastakse. Nõrgematel lööb jalad alt
kohemaid. Pole siis ime, kui joostakse pea laiali otsas nagu kevadised vasikad
ning ringi keskpunktist ja diagonaali sirgeks võtmisest pole juttugi. Ei-ei. Mina
igastahes eelistan iga kell naiste pehmeid vorme ja tuttavaid kehaaroome. Ja see
pole üldse mitte kapist välja tulemine, sest ma pole kunagi kappi läinudki. Seal
pole üldse õhku. Mina olen avalik naisterahvas, kõik mu mõtted on avalikud,
tegudest rääkimata. Ja tegelikult tahtsin ma hoopis seda öelda, et tänasest
trennist tulles tervitasid mind üle pika aja tähesõbrakesed, ise nii säravad ja
rõõmsameelsed ning kuu pakkus magustoiduks kelmika bumeranginaeratuse. Hetk. See
tunne, mis enam ei kordu. Köidetuna koos kõigi eelnevatega hindamatuks
pärlikeeks mu kaela ümber. Ilma igasuguse tagamõtteta. Lihtsalt.
No comments:
Post a Comment