Mida arvata säästva arengu koolitusest...

...mille esimeseks ülesandeks on õppida selgeks laiali jagatud hääletuspultide kasutamine. Jajah, just sellised, mida nähtavasti parlamendis kasutada võiks. Euroopa fondide rahade eest on hulk loodusressursse ära kasutatud, et plastikust mikrokiipidega varustatud vidinaid kokku vorpida, et neid siis tavapärase käetõstmise asemel kasutada. On ju mugav – kogu info kajastub koheselt ekraanil, et kui mitu protsenti hääletas ja millise vastuse kasuks. Soovitati soojalt koolidesse kasutusele võtta, ega see ei ole üldse oluline, et hind üsna krõbe, ühe ülesande kokkuvusserdamiseks mitu tundi aega läheb ja vahepeal tegelikult programm umbe jookseb. Kui koolitaja oma jutuga sinnamaale jõudis, et ta tegelikult ministeeriumis töötab, kusjuures tema välislähetuste loetelu läks mul üsna ruttu sassi, siis ma nende pultide üle enam ei imestanud... Üldse jäi mulle arusaamatuks, miks oli vaja hulk inimesi pealinna kohale kutsuda, neile öömaja kinni maksta, pluss kohvipausid ja sööklatoit ülikooli kohvikus, et seitsme tunni jooksul ekraanilt maha lugeda eelnevalt kohale saadetud õppematerjalid. Või õigemini veidi meie harjumuspärast statistikaaruannet meenutavad hästi palju arve, skeeme ja loetelusid sisaldavad slaidid. Kui ülesandeks oli kursusele registreerunud koolimeeskondade sissejuhatav harimine, siis säästva arengu kontseptsioonile tuginedes oleksime me võinud need südamerahuga koduses miljöös ära lugeda. Praegu nägi asi küll hale välja – ruumitäis rahvast tukkumas, üritades meeleheitlikult toolilt mitte maha kukkuda, sel ajal kui loengupidaja unejuttu lugeval häälel slaide ümber jutustas. Oh, kuidas ma igatsesin sel hetkel toda Norra Fram muuseumi ajaloogiidi... Aga pole parata, üle tuleb elada veel homnegi päev. Et pealinnaskäik päris mahavisatud aeg ei oleks, otsustasime me naistega, et lähme õhtul kinno. Ega siis iga päev ei saa kinos valida just värskelt Oscarimehikesega pärjatud linateost. 12 aastat orjana, niisiis. Ma sain aru küll, miks see film on tehtud ja miks ta just selline välja kukkus. Ma mõistan väga hästi, et ameerika valged on korda saatnud inimajaloo mustimaid ja räpasemaid tegusid. Ma tajusin selgelt, et selle filmi eesmärk oli just nimelt inimesi korralikult šokeerida. Neile sõna otseses mõttes pähe taguda, kui andestamatult julmalt on nad kohelnud neegreid (oh pardon, mustanahalisi,  oh vabandust, afroameerika rassi esindajaid... oh jessver, mul pole enam aimugi, kuidas neid nimetada tohib....) Aga. Ma olen enda arvates üsna intelligentne ja empaatiline inimene ning minu jaoks oli see film halb. See oli nii üle vindi keeratud kui veel saab, see kett lausa lohises mööda maad, kriginaga. Filmikunstil on omad eelised inimmõistusele käsitamatute tegude näitamiseks. Filmikunst võib korda saata imesid. Öeldakse ju, et tõeline õudus on see, mida sulle tegelikult ei näidata, kuid sa tead, et ta toimub. Selle filmi puhul oli tegu pigem vastupidisega - sind hoiti väevõimuga kinni, samal ajal korduvalt torti näkku lüües. Oksenda või lämbu, vahet pole. See oli vist üsna esimene kord, mil ma tundsin, et tahaksin kinost poole pealt ära minna. Õnneks ootas mind jääkülm hotellituba, mäkaiverdatud rulookradin ja kuum dušš. Pärast voodisse heitmist avastasin, et vaatan tõtt poolpalja Mick Jaggeriga. Vähemalt oli ta oma esimeses nooruses, kuigi laul, mida ma ta huultelt lugesin, kõlas tõenäoliselt nii – I can’t get no satisfaction...  kas olen tõesti virisevasse varajasse keskikka jõudnud...