…ja täistuisanud sissesõiduteedest, on kevadekuulutajad siiski kohale
jõudnud. Ei, ma ei mõtle siinkohal kõiksugu lärmavaid sulelisi, kes hommikul
enne kukke ja koitu õues kisavad ning ausatel koolivaheajalistel magada ei
lase. Ei. Meil siin Lindepuu põik 28 on hoopis teistsugused kevadekuulutajad. Mõned
neist on eelmistest aastatest tuttavad, nagu näiteks Geriljasõja Veteran, kes
imekombel veel ühe talve üle on elanud, Kurvakuju Rüütel, kes pole ikka veel
oma Sancho Panzat üles leidnud, rääkimata Triibikust, kes jätkuvalt minu
kõssitamisi põrnitseb ilmel – no-mida-sa-õige-endast-mõtled-MINA-olen-ju-selle-õue-peremees…
Jajah, nagu arvata võib, on meile kevadet toomas pehmed ja karvased või siis
rääbakad külaliskiisud, kelle omanikud peavad vist küll kogu aeg stressis
olema, kuigi ma pole nii väga märganud, et Laiuse külavahe kadunud kassipiltidega
kuulutusi täis oleks pikitud. Sel kevadel näiteks on püsiklientidega liitunud
täiesti superhoolitsetud kodukassi välimusega must pikakarvaline D’Artagnan, kellega
mul õnnestus isegi juttu vesta. Noore ja rohelisena, alles Gascone’ist meie kohalikku
kassiparadiisi saabununa, imestas ta äärmise naiivsusega, et uksest sisse nagu
ei lastagi… Kui nüüd veel juurde arvestada aeg-ajalt vilksatav Häbelik, siis
veel üks triibuline, kellele ma vähese tutvusperioodi jooksul pole veel nime
jõudnud anda, ning korrapäraste intervallidega haaremit ülevaatav Sultan, suur
volask laiguline, äärmiselt tähtsa olemusega kõutsirajakas, siis võiks selle
kevadesümfoonia libreto paikapanduks lugeda – „Kihluspidu esimeste
päikesekiirte valguses ilma pruudita“… Minu kassitüdrukud ju kõik ammu ära
steriliseeritud…
No comments:
Post a Comment