...võite mind
ette kujutada südaöösel hotellitoas voodi all roomamas, et üles leida tagaseina
sügavusse peidetud seinakontakt. Kusjuures voodi liigutamine ei tule kõne alla.
Ma saan aru küll, et norras on nähtavasti hotellides väikesed trollid, kes
elektripistikut vajavad juhtmed kõigi voodite alt läbi veavad, aga meie
hotellis ma neid veel kohanud ei ole. Üsna samasugune situatsioon leidis aset
köögis, kus meil lubatakse meie endi raha eest hommikusööki valmistada –
esiteks ei õnnestunud meil leida kohta, kuhu pista kohvimasina juhe, seega
teeme me kohvi köögi nurgas põrandal, sest seal on pistik. Teiseks, sain ma
täna hommikul taas kord ovatsioonide osaliseks – jajaa, ma tean, olen
nartsissist - sest minu kallid türgi
kolleegid soovisid hommikusöögiks ’scrambled eggs’e valmistada, kuid keegi
meist ei suutnud selgusele jõuda, mismoodi keraamiline pliit tööle läheb. Peale
minu. (kestvad ovatsioonid, loe: Raine nägi esimest korda keraamilist pliiti)
Olgu, olgu, tegelikult on meil siin hotellimajakeses väga hubane, sest terve
maja on meie päralt ja ma võin julgelt paljajalu ning öökleidis ringi jalutada.
Kui tahan. Ja nõusid saab pesta. Ja dušinurgakeses on võimalik end kempsupoti
peal istudes aurava veega puhtaks küürida. Ja kui fööni tahad kasutada, siis
tuleb taas kord voodi all peitust mängida. Soovitav oleks juhe ühendada ENNE pesema
minekut. Õnneks on mu fööni juhe nii pikk, et ma ei pea juuste kuivatamiseks
poolenisti voodi alla pikutama jääma... Aga Trysil ise on fantastiliselt ilus
koht. Me tõime endaga päikese ka kaasa, mis tähendab, et kogu tänane päev
möödus pea kuklas ja fotokas näppude vahel. Minu salaunistuseks on elada
mägedevahelises orus, just sellises nagu siin, ainult selle vahega, et koht
asub Šotimaal ning lume asemel kaunistavad mäekülgi miljoni lilla
värvivarjundiga kanarbikupadjad. Trysili koolimaja kuulub vist kaunimate hulka,
mida ma näinud olen, rääkimata sellest, millega kõik õpetajad ja õpilased
varustatud on. Ei mingit öö läbi Internetis tuhlamist, et lastele head
materjali leida... ei mingit lõika-kleebi tehnikat, et töövahendeid
valmistada... ei mingit kontrolltööde ja testide nikerdamist... ei mingit
filmipiraatlust, et lastele videomaterjale pakkuda... ah mis ma siin ikka
ilastan, sellise elustandardiga nagu Norras, kaasnevad otse loomulikult ka kõik
õpetamisega seotud hüved. Ja kindlasti on neil siin jälle omad mured – ma küll
ei tea veel, mis need on, aga võibolla reisi lõpuks mõni paljastus ikka pinnale
ujub. Ja ega me kõigest nähtust hoolimata ikkagi ei suuda oma koolilastele
lõunaks suitsulõhet pakkuda... Ma juba kujutan vaimusilmas ette kogu seda rahvusvahelist
seltskonda Lohusuu kooli sööklas tatraputru või siis hakklihaga makarone
söömas. See pole muidugi kindel, kas meie maavanem näiteks suudaks saalitäiele
välismaalastele perfektses inglise keeles maakonna tulevikuplaane tutvustada,
andes seda ääretult huvitavat materjali edasi nii uinutaval häälel nagu oleks
tegu unejutuga. Minu poisid suutsid vaevu Lohusuu lippu kõrgel hoida ja mitte
tukkuma jääda. Õnneks järgnes sellele südmusele vahetult tutvumisvoor
koolimajas, mis tähendas seda, et meil kõigil tuli kordamööda lavale ronida
ning mikrofoni sisse rääkida. Mida sa seal muud ikka ütled, kui et mis su nimi
on ja kui vana oled. Seekord olid mõlemad poisid ikka neliteist, mitte
nelikümmend... aga mina unustasin isegi oma nime öelda, sest olin nii ametis
eesti aja üleandmisega. Üleüldse kipub asi pisut käest minema. Nüüdsama õhtul
seadsin end õhtusöögile minekuks valmis juba tund aega varem. Kui teised
imestunult küsisid, miks mul jope seljas on, tuli mulle muidugi meelde, et mu
arvuti kell ikka veel armsat kodust aega näitab... aga ma vingerdasin end välja
ettekäändega, et tahtsin minna õhtusest mäest pilti tegema. Mis mul ei
õnnestunud, sest oli juba liiga pime ning tänavavalgustus ei ole piltide
tegemisel mitte abiks. Sain aga hoopis suurepärase pildi Kuubumerangi ja
Veenuseplika võrgutustantsust – ahh, kuidas tähistaevas on täpselt sama, mis
kodus. Või Türgis J Pisut hiljem kihutasime meie, õpetajad, mööda
õhtuhämarat, ussina mäkke looklevat ja lumest väljaraiutud kitsukest teed pidi
üles Skihytta poole. Kuigi sõit meenutas bobirajal kulgemist, mistõttu ma ei
suutnud peast visata kujutluspilti Nikitast ja Alekseist, kes kusagil
valgustatud kelguradadel parasjagu koos kõigi teiste lastega õhtust kelgutamist
nautisid, ei saanud ma samal ajal jätta mõtlemata – seda rada pidi tuleb meil
pärast alla ka tulla! Ja mul oli õigus – kui me siis paari tunni pärast
järjekordset 180 kraadist kurvi võtsime kiirusel, mis kohe päris kindlasti
ületas märgil ettenähtud 50t, siis olin ma ’maapinnale’ tagasi jõudes äärmiselt
õnnelik, et mul hütis nauditud põdraliha ikka veel sees püsis. Homsele
suusapäevale keeldun ma hetkel mõtlemast...
We are from Estonia... yes |
No comments:
Post a Comment