Et saaks kõhutäie naerda...

...võite mind ette kujutada südaöösel hotellitoas voodi all roomamas, et üles leida tagaseina sügavusse peidetud seinakontakt. Kusjuures voodi liigutamine ei tule kõne alla. Ma saan aru küll, et norras on nähtavasti hotellides väikesed trollid, kes elektripistikut vajavad juhtmed kõigi voodite alt läbi veavad, aga meie hotellis ma neid veel kohanud ei ole. Üsna samasugune situatsioon leidis aset köögis, kus meil lubatakse meie endi raha eest hommikusööki valmistada – esiteks ei õnnestunud meil leida kohta, kuhu pista kohvimasina juhe, seega teeme me kohvi köögi nurgas põrandal, sest seal on pistik. Teiseks, sain ma täna hommikul taas kord ovatsioonide osaliseks – jajaa, ma tean, olen nartsissist  - sest minu kallid türgi kolleegid soovisid hommikusöögiks ’scrambled eggs’e valmistada, kuid keegi meist ei suutnud selgusele jõuda, mismoodi keraamiline pliit tööle läheb. Peale minu. (kestvad ovatsioonid, loe: Raine nägi esimest korda keraamilist pliiti) Olgu, olgu, tegelikult on meil siin hotellimajakeses väga hubane, sest terve maja on meie päralt ja ma võin julgelt paljajalu ning öökleidis ringi jalutada. Kui tahan. Ja nõusid saab pesta. Ja dušinurgakeses on võimalik end kempsupoti peal istudes aurava veega puhtaks küürida. Ja kui fööni tahad kasutada, siis tuleb taas kord voodi all peitust mängida. Soovitav oleks juhe ühendada ENNE pesema minekut. Õnneks on mu fööni juhe nii pikk, et ma ei pea juuste kuivatamiseks poolenisti voodi alla pikutama jääma... Aga Trysil ise on fantastiliselt ilus koht. Me tõime endaga päikese ka kaasa, mis tähendab, et kogu tänane päev möödus pea kuklas ja fotokas näppude vahel. Minu salaunistuseks on elada mägedevahelises orus, just sellises nagu siin, ainult selle vahega, et koht asub Šotimaal ning lume asemel kaunistavad mäekülgi miljoni lilla värvivarjundiga kanarbikupadjad. Trysili koolimaja kuulub vist kaunimate hulka, mida ma näinud olen, rääkimata sellest, millega kõik õpetajad ja õpilased varustatud on. Ei mingit öö läbi Internetis tuhlamist, et lastele head materjali leida... ei mingit lõika-kleebi tehnikat, et töövahendeid valmistada... ei mingit kontrolltööde ja testide nikerdamist... ei mingit filmipiraatlust, et lastele videomaterjale pakkuda... ah mis ma siin ikka ilastan, sellise elustandardiga nagu Norras, kaasnevad otse loomulikult ka kõik õpetamisega seotud hüved. Ja kindlasti on neil siin jälle omad mured – ma küll ei tea veel, mis need on, aga võibolla reisi lõpuks mõni paljastus ikka pinnale ujub. Ja ega me kõigest nähtust hoolimata ikkagi ei suuda oma koolilastele lõunaks suitsulõhet pakkuda... Ma juba kujutan vaimusilmas ette kogu seda rahvusvahelist seltskonda Lohusuu kooli sööklas tatraputru või siis hakklihaga makarone söömas. See pole muidugi kindel, kas meie maavanem näiteks suudaks saalitäiele välismaalastele perfektses inglise keeles maakonna tulevikuplaane tutvustada, andes seda ääretult huvitavat materjali edasi nii uinutaval häälel nagu oleks tegu unejutuga. Minu poisid suutsid vaevu Lohusuu lippu kõrgel hoida ja mitte tukkuma jääda. Õnneks järgnes sellele südmusele vahetult tutvumisvoor koolimajas, mis tähendas seda, et meil kõigil tuli kordamööda lavale ronida ning mikrofoni sisse rääkida. Mida sa seal muud ikka ütled, kui et mis su nimi on ja kui vana oled. Seekord olid mõlemad poisid ikka neliteist, mitte nelikümmend... aga mina unustasin isegi oma nime öelda, sest olin nii ametis eesti aja üleandmisega. Üleüldse kipub asi pisut käest minema. Nüüdsama õhtul seadsin end õhtusöögile minekuks valmis juba tund aega varem. Kui teised imestunult küsisid, miks mul jope seljas on, tuli mulle muidugi meelde, et mu arvuti kell ikka veel armsat kodust aega näitab... aga ma vingerdasin end välja ettekäändega, et tahtsin minna õhtusest mäest pilti tegema. Mis mul ei õnnestunud, sest oli juba liiga pime ning tänavavalgustus ei ole piltide tegemisel mitte abiks. Sain aga hoopis suurepärase pildi Kuubumerangi ja Veenuseplika võrgutustantsust – ahh, kuidas tähistaevas on täpselt sama, mis kodus. Või Türgis J Pisut hiljem kihutasime meie, õpetajad, mööda õhtuhämarat, ussina mäkke looklevat ja lumest väljaraiutud kitsukest teed pidi üles Skihytta poole. Kuigi sõit meenutas bobirajal kulgemist, mistõttu ma ei suutnud peast visata kujutluspilti Nikitast ja Alekseist, kes kusagil valgustatud kelguradadel parasjagu koos kõigi teiste lastega õhtust kelgutamist nautisid, ei saanud ma samal ajal jätta mõtlemata – seda rada pidi tuleb meil pärast alla ka tulla! Ja mul oli õigus – kui me siis paari tunni pärast järjekordset 180 kraadist kurvi võtsime kiirusel, mis kohe päris kindlasti ületas märgil ettenähtud 50t, siis olin ma ’maapinnale’ tagasi jõudes äärmiselt õnnelik, et mul hütis nauditud põdraliha ikka veel sees püsis. Homsele suusapäevale keeldun ma hetkel mõtlemast... 

We are from Estonia... yes