Minu kolleegidel on täiesti õigus...

...et mind ei tohi mingil juhul üksinda kuhugi lasta. Eriti mitte Comeniuse reisile. Mitte et ma seal mingeid lollusi teeks, mis päevavalgust ei kannata. Ei-ei. Asi selles, et ma kipun endale alati üleliigseid ülesandeid korjama. Neid, mida keegi teha ei taha. Või ei viitsi. Türgist tulime ju ära niskese lisakohustusega, et silme eest must. Kuna mul seekord kedagi takistuseks kaasas ei olnud, siis õnnestus mul võtta kohe kaks ülesannet... Ja muidugi näidata üles isepäisust, seades küsimuse alla mõningate meie tegemist vajavate projektiasjade korralduse siin kaunis kuningriigis. Eks mul läheb nüüd tükk aega kosumiseks ja hingepaitamiseks. Aga alati tuleb ikka positiivne külg ette keerata ning asjale naljaga läheneda. Kusjuures nalja saab ikka nabani. Eile näiteks tegin ma oma poistele külma, teeseldes SevenElevenis, et mul on rahakott kadunud. Nikita oli juba üsna näost roheline ja hakkas oma rahakotti välja otsima, kui ma enda oma kaenla alt välja tõmbasin. Pärast mängis ta ise sama vingerpussi oma emale, teatades, et on kõik raha ära raisanud juba J Või siis see hetk Oslo kesklinnas, mil eiteakuskohast ilmusid meie selja taha politseihobused. Sõnast 'terviseks' ei hakka ma üldse rääkimagi... Samas on projektitööle mõeldes mõned naljad üsna julmad. Nagu näiteks see, kui tuled koju mäluga, mille peal kõik vajaminev materjal ja siis kodus arvutisse ühendades avastad, et oled boonuseks kaasa saanud viiruse, mis korrapealt kõik su mälu tühjaks pühib. Vat seda ma nimetan ajupesuks. Et aga tänane päev päris musta vihmavarju alla ära ei kaoks, pisut päikesepaistet ka. Hommikupoolikuse mittemidagitegemise ajal sattusin jälgima vahvat üritust, mida siimail juba paarkümmend aastat peetud on. Kuna Norras on kõik suusapõhine, siis täna kogunesid siia puudega inimesed oma suusaolümpiat pidama. Kui Eestis mingi paraad on, siis pannakse liiklus kogu tänaval kinni. Siin toimus kõik kenasti kõrvuti – kellamees kõlistas hobuvankri kõrval kella ning kõik see inimvoor järgnes omas tempos, samal ajal kui autojuhid rõõmsalt kõrvale rivistusid. Ei puudunud ka ergutajad teeservas ning kogu seltskond oli varustatud pisikeste rahvuslipukestega. Jääb üle ainult imetleda nende inimeste vaimujõudu, kes oma pisut teistsuguste kodakondsete eest nii südamlikult hoolt kannavad, et nendega lausa suusavõistlustest osa võtma saabuvad. Paar päeva tagasi mäenõlval nähtu, ehk siis tillukesed aasta-paarised norrakad, kes vist küll kõigepealt suusatama ja alles siis käima õpivad, isside seljas mäest alla tuiskamas – see vaatepilt jääb kauaks meelde. Mina näiteks tundsin täna, kuidas osa minu perekonnast oli mult ära võetud – ma nägin oma poisse ainult korraks koolimajas, kus nad miskeid olevusi joonistasid (tegevus, mida iseloomustati sõnaga boobs). Hiljem muidugi selgus, et tegu oli järjehoidjatega ning kogu tegevust jäädvustasid ka kohalikud ajakirjanikud, mistõttu on meie rahvusvaheline seltskond kajastatud homses kohalikus lehes. Superstaari esimene saade J Lihtsalt ilusaid hetki jätkus ka õhtusse. Kooli direktriss kostitas meid õhtusöögiga, või siis õigemini lubati meil endile laua peal kuumal laavakivil veiseliha küpsetada. Minu üllatuseks ei olnud keegi enne taolist tehnikat näinud. Ma millegipärast arvasin, et kivil liha küpsetamine peaks vähemalt lõunapoolsetele rahvastele tuttav ette tulema, kuid küllap oli see jälle minu suurest ’tarkusest’ tingitud. Kõigi nende reiside ehk suurimaks boonuseks ongi saada ikka ja jälle teada, et ma tegelikult midagi ei tea. Praegugi tean ma ainult seda, et see öö jääb vahele, sest tõusta tuleb enne nelja, bussile minna pool viis ja hommikul tuleb üle elada piinarikkad hüvastijätuhetked kõigi kalliks saanud hullude comeniuslastega. Pagan, juba silmad märjad... 

sihvakad linnahobused

matsakad maasuksud