Emotsionaalse mässajana...

…on mulle äärmiselt vastukarva kõiksugu liigsed reeglid ja piirangud. Teatavasti peaks sel suvel toimuma meie kõigi, ehk siis eesti rahva suursündmus – laulu- ja tantsupidu. Juba peo väljakuulutamisest alates on selle ümber keerelnud üks suur poliitiline kammajaa. Sel ajal, kui tantsijad ja lauljad palehigis repertuaari selgeks üritavad saada, kusjuures tegu on ikka tõesti ’repertuaariga’, sest ega siis eesti Nokiaks kutsutud üritusele saa minna lihtsalt tantsima või laulma. Ei-ei. Laulud tuleb võimalikult keeruliseks ajada ning tantsude koreograafia kuulub kindlalt poolballeti valdkonda. Lisaks kõigele peab igal lool olema ka oma legend. Selline tunne on, et kogu libretoga üritatakse uut Kalevipoega kirjutada. Või siis vähemalt Linda memuaare. Aga see selleks, ega pole vaja tantsima ronida, kui jalad ei kanna. Tehti ju kõige esimese poliitilise märkusena kohe selgeks, et põduratel memmedel-taatidel pole pidusse asja. Mis mulje me niimoodi austet välismaalastele jätame – mingid tasa-tasa sahistavad pensionäride rühmad Kalevi staadionil. Ei, see ei lähe kohe mitte. Kui ikka aastake kukub, vaata pidu kodus koti pääl. Õnneks Marikeste keskmine mahub ikka vanusevahemikku ära, muidu oleks küll silmad häbi täis. Vaikselt hakkas see teema juba hääbuma, kui lahvatas leek nagu kuulsas teinitriloogias – ühtäkki hakkasime piduga seoses alkoholipoliitikat ajama. No et kas ikka võib seda õllet kultuurselt inimeste keskel vötta või siis tuleb alkoholikuradiga nakatatud eestimaalased teistest tara ja traadiga eraldada. Et oleks selgelt eristatud need esimene ja teine eesti. Ja kui mu mälu ei peta, siis praegu nii jäigi. Mitte et ma nii väga igatseks pehmekeelseid lällareid laulupeo kõrghetkedel omal viisil kaasa laulma, aga… on siis MEIE pidu või ei ole? Nüüd, mil peo tegelikel tegijatel, ehk lauljatel ja tantsijatel, seisavad ees karmide ülevaatajate pilgu all selle higi ja vaevaga selgeks õpitud Kalevipoja ettekandmised, hirmutatakse meid taas kord kurjade kirjadega – kui teid määratud päeval täies kooseisus kohal ei ole, siis on meil õigus teid peolt eemaldada... Tule taevas appi! Ja siis nad tahavad, et me oma tantsuga jutustaksime neile lugu. Ma ei tea, kas ma üldse tahangi sinna peole. Või siis… äkki ootan just seda hetke, mil negatiivne emotsioon nii üle pea kasvab, et ma KÕIGE KIUSTE just tahangi sinna saada. Elame-näeme. Ülevaatus on juba 5. aprillil.