…mõned aastad tagasi oleks ennustanud, et triigin tantsupeo ülevaatuse
eelõhtul põlle ja tanu ning kuulan Smilersit, siis oleksin ta kõva häälega
välja naernud. Tegelikult peaksin nüüdseks olema juba harjunud omaenese elu
uperpallide ja kannapööretega. Kas ma planeerisin, et saan nelja lapse emaks ja
abiellun geniaalse, kuid samas parandamatu puudega kirjanik-tõlkijaga? Kas ma
nägin ette, et neljakümnekuueselt olen üksiküritaja mitmel rindel, nii et 24
tunnist ja kahest käest jääb ilmselgelt väheseks? Kas ma uneski oleksin osanud
aimata, et lühikese aja jooksul viin läbi kolm rahvusvahelist projekti ning
külastan ära suurema osa euroopat? Kas kuskil oli kirjas, et armastuse tunne
ründab mind alati ootamatult, viies endaga igavikku iga kord vähemalt poole mu
südamest, kusjuures südant kasvab kogu aeg juurde? Minu kõige kummalisemateski
unenägudes ei klõbistanud ma oma mõttemõlgutusi maailma peale laiali ega kujutanud
ette, et neid loeb rohkem kui üks inimene. Ehk siis mina ise. Ma ei ole ennast
ikka veel üles leidnud. Päriselt. Aga ma tean, et ükskõik, mida ma ka teinud
või öelnud pole – alati olen ma olnud mina ise. Ega mul pole temast pääsu. Nii et
homme tuleb ülevaatajatel paraku leppida mitte Kalevipoega jutustava Meie Mari
Murakaga, vaid tuhandest mosaiigikillust koosneva unistajaga, kes kõige
tõenäolisemalt siiski laulab kaasa, sel ajal kui tantsib. Muidu ma poleks ju
mina ise…
No comments:
Post a Comment