Kampaania korras millegi tegemine...

…pole mulle kunagi mokkamööda olnud. Reklaami ohvriks olen ma siiski paar korda langenud ning proovin nüüd sellesse ämbrisse mitte enam astuda. Seetõttu olin ise rohkem kui imestunud omaenese otsuse üle proovida järele viimase aja menutrikk ehk plänking. Või no korralikus eesti keeles siis eestoenglamang… ei tea keda me petame, mis ma hakkan sõpradele ütlema, et teen eestoenglamangut või… mõtlevad veel, et olen mingi kummalise seksipoosi välja mõelnud… Aga jätkem tähenärimised praegu kõrvale – tegu on ikka korraliku ettevõtmisega. Plankinguga siis. Kõige suuremaks probleemiks esmakordsel kasutuselevõtmisel oli – kust leida sekundeid näitav kell. Mobiil teatavasti viskab mittelibistamisel pildi peitu ja imelik oleks ka hakata iga kord elutoa suurt seinakella alla tirima. Väikese otsimise peale leidsin üles oma vana köögikella, patarei sisse ja anname aga tuld.

Esimese korra 15 sekundit möödus kiiremini kui jõudis alata. Ei saand arugi, mida ma täpsemalt siis siin põrandal teen.

Teise korra 30 sekundit läks samuti lõbusalt. Nimelt otsustas minu must nõiakass Bläki just plankimise hetkel tulla uurima, et mida see perenaine sealt vaiba pealt küll otsib. Nii ta siis nühkis mu nina all ja keerles ümber käsivarte, sel ajal kui ma üritasin teda lõuaga kella eest minema susida. Jällegi ei märgand, mida ma täpselt peaksin tunnetama.

Kolmas kord see-eest läks täie ette. 45 sekundit venis nagu tatt, käsivarred kippusid värisema ja nendele üritasid sekundeerida ka seljalihased. Pärast asendiotsimist, ehk lihaste lõdvakslaskmist venitasin need sekundid ikka täis.

Neljanda korra minut pani mind mõtlema, kas ma midagi äkki valesti ei tee. Seljalihaste värin ilmus esimese 20 sekundiga ja seekord siis lisandus neile kõhulihaste meeletu hüplemine, justkui üritaks Alien väljapääsu leida. Tunne oli nagu paigalenaelutatud breiktantsijal. Jäin siiski ellu.

1 minut ja 15 sekundit viiendal päeval kordas eelmisel päeval kogetud värisevaid lihasgruppe, mida ma siis – silmad sekunditele naelutatud – üritasin kõigest väest lõdvestada. Seekordne kogemus meenutas juba pärast sünnitust esinenud kontrollimatuid lihasvõbelusi. Meelekohas trummeldamas mõte – perkele, mida ma valesti teen…

Kuuenda ehk Sõbrapäeva poolteist minutit tegin viha ja raevuga, isegi ei märganud, kas kuskilt värises või mitte. Olin nii sõrmeotsteni välja vihastatud sellest vaatepildist, mis mind tagaaias ootas, ülbetest noortest nolkidest, kes firma juhtimisel arvavad, et nad ongi kõikvõimsad ja võivad teha, mida tahavad ning samas südamepõhjani kurb kõigi nende südamega istutatud ja poputatud taimede pärast, kelle elule julmal moel kriips peale tõmmati. Mis sa virised, vanamutt, vett tahad ju!

Seitsmenda korra minut ja 45 sekundit õnnestus kergemini kui ma kartsin. No olgem ausad, esimene minut ja 15 sekki oli üsna normaalne. Olin õppinud kontrollima oma väristajalihaseid ning sain sellega rahuldavalt hakkama. Järgmised 30 sekundit olid aga juba pingutust nõudvad ning viimased kümme tulid puhtalt tahtejõu najal. Ega ma siis nii nõrguke pole, et kohe alla annan! Samas, maha langesin seekord kõva matsuga, toss väljas… ei ole enam esimeses nooruses, ei ole…

Kaheksandal, ehk siis tänasel plankingu päeval heitsin põrandale vaibamustrit lugema kindla eesmärgiga. Kuna ma teadsin, et minut 15 sekundit on minu jaoks psüholoogiline piir, panin endale mängima Phil Collinsi ’Take me home’, pigistasin silmad kinni, ümisesin mõttes laulu kaasa ning üritasin kuulata omaenese lihaste juttu. Et millal nad alla annavad. Murdumishetkel avanesid mu silmad ning kellaseier näitas minut 50 sekundit! Jeee! Ülejäänud kümme trummeldavad mu meelekohas vist veel nädalaid. Ma ei tea, kuidas ma nad vastu pidasin, aga maaühendus oli seekord nii armas, et kestis veel ka Collinsi järgmise laulu – ’I can feel it coming in the air…’

Point proven. Hurraaga ei maksa midagi tegema hakata, ka plankingut mitte. Sorry – eestoenglamangut. Aga korraliku psühholoogilise sisenduse, hea muusika ja sisemise tahtejõuga on kõik võimalik. Mina igastahes pean nüüd väikese pausi, sest kaks minutit on minu jaoks nigu lend kosmosesse. Paari päeva pärast jätkan, aga mitte kauem kui 1.15. See tundus minu kehaga samas universumis võnkuvat, pikem aeg viskas mind vaheldumisi paralleeluniversumisse ja tagasi ning ei olnud eriti kosutav. Keha piitsutamine peaks vist ikka ka meeldiv olema… igatahes.