„Uksesilma kaudu on võimalik kindlaks teha, kes on ukse taga.“ Niisuguse põhjapaneva tarkusetera leidsin kaunist värvilisest brošüürikesest, millel nimeks ’Kuritegude vältimise käsiraamat’. Nimetatud raamatuke, milles pole muide vihjetki ilmumisaastale ega kirjastajale, hakkas mulle silma Lohusuu Vallavalitsuse koridoris laiutaval lauakesel. Saatuse tahtel tuleb mul kolmel päeval nädalas seal mõned minutid surnuks lüüa, niikaua kuni minu kallis kojusõiduautojuht oma töödega ühele poole saab. Sealt lauakeselt võib leida külaelu aktivistide ajalehte, eakatega tegelemist kajastavaid lehekesi, valla lehte, igasugu muud pudi-padi ning viimase uudisena nüüdseks kaks numbrit ilmuda jõudnud, puuetega inimeste ja nende eest hoolitsevate perekondade ääretult raskest olukorrast kõnelevat kõhnukest ajakirja ’Puutepunktid’. Ühest küljest nagu oleks asi korras, ses mõttes, et loomulikult tuleb inimeste tegevusest kirjutada ning kõigist neist kirjateostest selgub, et Eestis on suur hulk inimesi, kes muudkui toimetavad ja toimetavad, niisamuti nagu on meil väga palju neid, kelle olukord on hullemast hullem ning kes peavad oma igapäevaeluga toime tulemiseks kogu aeg läbi nõelasilma pugema. Samas ei ole ma neid ajalehti-ajakirju näinud mitte kusagil mujal. Ei raamatukogudes, ei koolimajades, ei kultuurimajades ega üldsegi mitte inimeste postkastides, mis muidu tavalist rämpsposti ikka ääreni täis on. Kui nüüd valla lehte mitte arvesse võtta, kas ehk tulekski hakata käima vallavalitsustes tasuta ajakirjandust lugemas? Kasvõi selle nimel, et aru saada, milline meie riigis elavate inimeste tavapärane elu välja näeb… Hea küll, tunnistan ausalt, et nimetatud käsiraamat ei anna küll mingeid erilisi näpunäiteid kuritegude vältimiseks ning tundub olevat kokku pandud põhimõttel: peame välja andma – tehtud! Linnuke kirjas. Sest tõepoolest, mida peaksin arvama õpetussõnadest: „Kui maja uksed ei ole kindlad, ei ole kodu turvaline“ või „Väikelast on turvaline kanda nn kõhukotis, muidugi juhul, kui ta ei ole liiga raske“… Või siis rubriik ’Nõuanded meestele’: „Kui sa kõnnid üksinda liikuva naisega samas suunas, ära käi tema selja taga. See hirmutab naist. Mine parem üle tänava ja kõnni temaga paralleelselt. Naine võib siis kindel olla, et sa teda ei jälita.“ No tule taevas appi… Aga näiteks puuetega laste vanemate elu on tõepoolest hoopis midagi muud kui meie, kes me sellega kokku ei puutu, suudaksime ette kujutada. Üleüldse on meie armsas riigis elamine luksuskaubaks muutumas. Kaua me veel jaksame? Eile, kui külalisena kirjandusklubi vestlusringist osa võtsin, kerkis meil üles küsimus – millal eestlane mässama hakkab. Ikka tõeliselt mässama. Mitte lihtsalt ei kogune rõõmsate nägude ja alandlike plakatitega Toompea ette lolli mängima. Andke andeks, aga õpetajate ’demonstratsioon’ just selline välja kukkuski. Mitte keegi ei võtnud tõsiselt. Ammuks siis need, kelle käes jõud ja võim. Millal me tuleme tänavatele ja nõuame enda riigi endile tagasi. Olemaks meie jaoks, mitte vastupidi… Anonüümne räuskamine virtuaalsetes internetiavarustes ei ole ju tõsiselt võetav ning ei arenda teemat mitte kuidagi edasi. Ja ärge tulge mulle rääkima, et ise olen ma oma esindaja valinud seda riiki juhtima ning mul polegi midagi kobiseda ja üleüldse võiksin ma siis ise midagi ära teha, kui ma rahul ei ole… No vot, asjalood on sedasi, et minu hääle saanud isikud pole senini riigiaparaadi masinavärki sattunud, meid siiamaani ülevalt alla vaatavad riigiisad pole minu usaldust kunagi ära teeninud ning oma nõu ja jõuga olen ka alati aidanud, kui kuskil abi vaja on. Aga näib, et sellest kõigest ei piisa. Kas peaksime süütepudelite ja tõrvikutega Tallinna tänavatele minema? Kas siis lõpuks märgataks inimest?
No comments:
Post a Comment