...ja pärast seda
puhata! See pidavat olema kasside elufilosoofia. Enam kui poole tosina kassi
omanikuna võin sellele rahuliku südamega alla kirjutada ning omalt poolt
variatsiooni lisada – ah kui hea on iga kümne minuti tagant toidukausi juures
kõht täis süüa ja pärast seda vahepalaks veel midagi näksida :) Aga tegelikult
võiksid ka inimesed vahete-vahel seda algupärast kasside elu mõtet järgida. Oleksime
ehk veidigi rohkem rahulolevate kissis silmadega ning lööksime rõõmust nurru. Mina
igatahes tegin sel pühapäeval proovi... ja ei teinud mitte midagi. No peaaegu mitte
midagi. Hommikumantligi viskasin seljast alles peale pärastlõunat ja seda
selleks, et oleks veidi mugavam ahjukartuleid küpsetada. See ju tegelikult
mingi töö polegi, arvestades seda mõnu, mis hiljem nende söömisega kaasneb. Lisaks
vaatasin kõrge kaarega mööda kõigist õpetajatööga kaasnevaist ülesannetest…
ning jätsin tegemata. Juhuse tahtel ei saanud tulla ka mu muidu igapühapäevane
keeleõppija ning õnneks polnud minu enda lapsukestel minu õpetlikku abi tarvis.
Nõnda ma siis mõnulesin peaaegu terve hommikupooliku voodis ja hiljem
kohvitassiga teleri ees, vaadates sülg suunurgas kuidas Jamie köögis
toiduhõrgutisi valmistab. Muide, selle saate otsene mõju ilmneski siis veidi
aega hiljem ahjukartulite näol… Tõeliseks mittemidagitegemiseks kujunes aga
õhtupoolik koos Doctor Who’ga. Kui aega ikka laialt käes on, siis on paari
hooaja äranautimine käkitegu. Nurru lõime ikka mitmehäälselt, mis sest, et
taustalauljateks laepalkide vahel tangot tantsivad hiirepojukesed… Tõsi küll,
õhtuse mittemidagitegemise rikkus ära vannitoa kraan, mis keset vannivee
laskmist katki minna otsustas. Aga kuna mul on pikaajalised torujüri kogemused,
siis läks selle parandamine nagu lepse reega. Täiesti märkamatult olin ära
lebotanud terve pühapäevase päeva, tundmata seejuures mittevähematki
südametunnistuse piina. Mittemidagitegemine oli nii nakkav, et isegi
blogisissekanne pidi tänast tööpäeva õhtut ootama. Ah kui hea oli teha mitte
midagi ja seejärel magama minna. Nurr-nurr-nurr…
No comments:
Post a Comment