Minu ajukeemia...

…on küll korralikult tuurid üles võtnud. Kuidas muidu seletada aina kummalisemaks muutuvaid unenägusid. Ega ma olen tegelikult kogu oma teadliku elu väga veidraid seiklusi unes läbi elanud ning suhteliselt ära harjunud selle ’teise reaalsusega’, mis mind unedemaale saabudes ootab. Samas pole ma ka kunagi uskunud seda niinimetatud unenägude ’seletamist’ ehk siis ei eksisteeri minu jaoks võimalust, et minu nähtud uni mingeid vihjeid tuleviku kohta annaks. Aga uskuda võib ju kõike. Minu uned on aeg-ajalt andnud mulle aimu minu eelmistest eludest, otsinud mittekasutatavatest mälusoppidest üles paigad kus olen kunagi olnud, kuid mida enam ei mäleta. Vahete-vahel olen päriselus juhtunud nendesse paikadesse ja nad ära tundnud. Mõnikord kohtunud sugulashingedega. Pole ju eriti haruldane see tunne, mil kohates kedagi tundub, nagu teaksime teineteist juba ammustest aegadest, kuigi näeme selles elus esmakordselt… Sama võib kehtida ka paikade suhtes. Surnud inimesed on minu unenägude püsikliendid, harvad on ööd, mil ma näiteks oma ema unes ei näe. Kusjuures minu unedes on need inimesed ikka elus, mitte et ma mingeid zombisid näeksin ringi liikumas…  Viimase aja unenägudesse on aga  põimitud nii palju detaile ja nad on muutunud kuidagi liiga intensiivseteks. Liiga reaalseteks. Olen varemgi unest ärganud nii, et tunnen kellegi kätt ikka veel oma peos, olen hirmust kangestunud unenäos toimunu tõttu või siis nutan lahinal nägu pisaratest märg… Tavaliselt ajan selle kõik teise reaalsuse kaela, sest unenäod on minu jaoks see aeg, mil kõik need võimalikud alternatiivsed reaalsused segunevad, kokku saavad ja segadust tekitavad…Mõned ööd tagasi nähtud elevantide unenäos saabus nähtavasti minu tolle olemasolu lõpp – tühjus, eimidagit. Mis põhjusel ma aga täna öösel vana Laiuse kultuurimaja ämblikuvõrkudest puhtaks küürima pidin, ise ringi sibavate ämblike keskel sõna otseses mõttes halvatuna seistes, jääb mulle küll arusaamatuks. Ja vabandage väga, miks ma ka seal teises reaalsuses ämblikke kartma pean? Aga ega ma tegelikult ei nurise üldse, vaid ootan hoopis huviga, mil ma jälle langevarjuhüpet sooritama lähen või siis vähemalt mingites põnevates koobastes ringi luusin… mis sest, et päevavalgust ei paista ja ainus sissepääs tunnelisse on kinni varisenud. Dream on.