Paraku on see juba kahekümne kolmas kord sünnipäeva ilma emata tähistada. Või õigem oleks öelda – ilma tema füüsilise kohalolekuta. Sest tema hing ja olemus hõljub minu ja mu laste ümber kogu aeg. Ei jäta mind hetkekski maha. Pole päeva, mil ma tema peale ei mõtleks. Mälestused sõidavad vahel nagu rongiga peale. Eriti siis, kui ma küla vahel kohtan üht temavanust, minu emaga suhteliselt sarnast naisterahvast, kellel minu lapsepõlve ja noorusajaga samamoodi väga tihe side oli. Teda nähes mõtlen alati, et minu ema näeks praegu vist samasugune välja. Kehaliselt. Oma olemuselt aga pole ma kogu oma eluea jooksul kohanud mitte kedagi, kes kasvõi ligilähedaselt minu ema meenutaks. Minu ema oli maailma kõige parem ja lahkem inimene. Mäletan, kuidas ta mulle ükskord laksu andis, sest ma olin nii tobuke ja jonnisin mingi tühja asja pärast. Vist olin nelja aastane. Mingil kummalisel põhjusel ma ema käest rohkem laksusid ei saanud. Ju siis ei mõjunud… Minu ema lasi mind kasvada nii nagu ma tahtsin. Ta ei seganud mind, ei tänitanud ega käskinud midagi teha. Mina ise pidin otsustama, mis oli oluline ja kuidas ma peaksin toimima. Omad prohmakad pidin ise kätte saama ja läbi kannatama. Ise oma vigadest õppust võtma. Nüüd kujutan ette, mismoodi ta murelikult voodis vähkres, kui mind veel ka kell kolm öösel kodus polnud. Mobiiltelefonid olid tollal helesinine unistus. Meil polnud tavatelefonigi. Pahandama ta minuga siiski ei hakanud, sest küllap ta otsustas mind usaldada. Tema vaist ütles, et ükskõik kui hulluks asi ka minna ei võiks, minu mõistus ja tahe hoiab mind sellel poolel, mis on õige. Küllap ta aimas, et enamasti ma ikka kusagil kellegi juures selle va maailmaparandamisega tegelesin….Tänu temale on minust saanud see, kes ma praegu olen. Küllap alateadlikult olen alati püüdnud olla tema moodi. Veidikene on see mul ehk õnnestunudki. Vähemalt oma laste kasvatamisel on mul ema ikka silme ette kangastunud, kuigi vahel – hirmudest pimestatuna – ei ole ma suutnud tema ette näidatud rajal püsida ning olen tühja tuult tallanud. Siiski olen proovinud kasvada koos oma lastega. Näha nendes oma ema armsaid jooni ning tajuda seda kummalist tunnet, mis valdab, kui mõni mu lastest mind mu ema pilguga vaatab… Tunnetada tema hinge puudutust… Sa oled siin. Palun jää veel kauaks.
No comments:
Post a Comment