…sõita kitsastel
kurvilistel mägiteedel kõrvuti elevantidega? Mina tean. Sest just seda tegin ma
täna öösel unes. Kusjuures tee viis Indiast Hiinasse. Niivõrd reaalsena
tunduvat, värvikirevat ja emotsionaalset und pole ma juba ammu näinud. Vahepel
kasvasid tee keskel suured jämedate tüvedega puud, millede vahelt me mööda
manööverdasime, ise hoolega vaadates, et me ühegi elevandiga kokku ei põrkaks. Ühe elevandi
silmad on mul eriti meeles. Elevandile silma vaatamine on samasugune hingeline
kogemus nagu kalaga tõtt põrnitsemine. Iga kord kui ma Lohusuu kooli akvaariumikalasid
tervitama lähen, ujub klaasi lähedale üks minule tundmatu, tillukest latikat meenutav
värviline kalake, kellega me siis silmsidet peame. Ma ei tea, mida ta mõtleb,
aga mulle tundub, et ta ei ole õnnelik… Elevandid minu unenäos teadsid, kuhu neil on vaja minna. Nad
läksid koos meiega. Hiinasse. Moodustasid elava müüri ümber kummaliselt
rahuliku, miskipärast jaapanipäraste taimedega rohelise oaasi, kuhu me lõpuks
jõudsime ning autost välja tulime. Reine oli meil muide autojuht. Kaasas oli
meil kaks võõrast last, üks neist selline elavaloomuline ja pahandustele kalduv
tütarlaps, kes kohe järve äärde läks, ning ehmatas lendu seal rahulikult ujuvad
tundmatud veelinnud. Väike kortsus hiina naine tuli mulle ütlema, et nii ei
tohi teha ning kui me oma lapsele kombeid ei õpeta, siis pannakse ta
kloostrisse kinni. Teine laps oli kahtlaselt minu enda moodi, veidi nagu mina ise lapsena... Rahvas kogunes küla keskel asuvale bonsaidega ümbritsetud
väljakule. Elevandid seirasid meid veidi eemalt vaikse kõrvu lehvitava seinana.
Istusime rohule. Algas ümin. Ringi keskele ilmus eiteakust Tiibeti munka
meenutav vana mees ja hakkas monotoonse häälega laulma. Oodi Maale. Tänas teda
selle eest, et ta lubab meil siin elada. Üminale lisandus üha tugevnev
trummipõrin. Ja siis korraga läks kõik mustaks. Saabus kõrvulukustav vaikus ja
tundus nagu hõljuksin ma tühjuses. Läks tükk aega enne kui ma ärkasin. Vaimusilmas
elevandi pilk…
No comments:
Post a Comment