Mulle meeldivad Jõulud

Kohe väga meeldivad. Esiteks on lapsed koolist kodus. Kõik lapsed ja igast koolist, nii lähedalt kui kaugelt. Olen nagu kanaema, kes alles siis hingab rahulikult, kui kõik tibukesed kaitsva tiiva alla koondunud on. Ja mulle kohe väga meeldib kingitusi teha, sest andmisrõõmust suuremat rõõmu ei ole mina veel leidnud. Aga üsna imelikult ikka vaadatakse mind, kui ma vahel kohe lihtsalt niisama mõne ’kingituse’ teen, sest kui pole jõulud või sünnipäev, siis ju ei tehta kingitusi. Kui sul ei juhtu muidugi olema selline loodusime nagu mees, kes sind igasugu kingitustega üle kallab ja lisaks veel varrukast meelitusi puistab. Ma isegi tean mõningaid toredaid naisterahvaid, keda taoliste haruldustega on õnnistatud… Neil on vist kogu aeg nagu jõulud. Aga minu jõulutunne tuleb küll seestpoolt ja sellel pole näiteks taoliste argiasjadega nagu lume olemasolu, jõululaulude tüdimuseni leelotamise või poodlemishullusega kohe mingit pistmist. Arvan, et võiksin Uus-Meremaa lõõskavas päikeses täpselt samamoodi piparkooke küpsetada ning sellega ka jõulud südamesse tuua. Tegelikult tegingi ma ükskord piparkooke keset suve, sest midagi pole parata, kui piparkoogi isu peale tuleb ju… Oli jõulutunne küll :) Vägisi kippusid meelde need nõuka-aegse lapsepõlve armsad jõulud, kui mingil kummalisel põhjusel kuusepuu jõululaupäeval salaja tuppa toodi ja akende ette vatitekid kinnitati, et kuusetuled välja ei kumaks. Veidi vanemana pühendati ka mind kommunismiideoloogiasse ning selgitati põhjuseid, miks jõule ikkagi tähistada ei tohiks. Nagu laste puhul enamasti kombeks, tundub aga just keelatud vili see kõige magusam, ning üsna loomulikult avaldas paljude perede keelust üleastumine mulle tugevat muljet. Ega ma asjata mässaja okkalist teed ei valinud… Nõnda peangi ma oma tuleviku raja suunamäärajana kõigepealt nõukogude võimu tänama. No ja muidugi olid meil ju näärid. Nagu aastavahetuse pidu või midagi selletaolist. Rakettide asemel lasi isa jahipüssist paar pauku. Ma ei mäleta, et sellest mingit muud tulemängu oleks sündinud. Lihtsalt käisid paugud ja kogu lugu. Koerad ei jõudnud ei uluma pista ega keldrinurka värisema joosta… Ja seatappu ning verivorstitegu ei unusta ma ka arvatavasti mitte kunagi. Midagi veidrat või vastikust tekitavat pole kummaski. Inimene on lihasööja loom. Tuleb tappa ja verd süüa. Siis on enda veri tugevam. Ning jõulude ajal pole mõtet endale kolli peeglisse maalida ega pseudoprobleeme üles keerutada. Kõik meie kollid jäävad meid jälitama ja kummitama, parem neid üldse mitte silme ette maalida. Las olla õhus pigem armastust ja hoolivust. Võtaks õige ühe sõõmu…