…et ma ei sündinud Lätis. Sel ajal kui meie, eestlased, oma malbelt kenutaval moel rahuliku sammuga Maaemale kummardusi teeme, vihuvad läti rahvatantsijad sada kakskümmend sammu sekundis galoppi ja polkat. Vähemalt otsustades selle tantsu järgi, mida meie viimased paar trenni harjutada oleme püüdnud – ja ma rõhutan sõna ’püüdnud’ – ei ole minul isiklikult küll lätlaste tantsudega mingit suhet. Selline kiirus ja maalähedane matsakas graatsilisus puudub minus täiesti. Omakorda arusaamatuks jääb mulle, kuidas jalad harkis polka matsutamine või jala külje peale kraapsamine peaks tantsu kirjelduse kohaselt meessoole võrgutavalt mõjuma, ehk siis, minul endal kaob selle tantsu juures kogunisti tunne nagu oleksin naisterahvas…. Kui mul pole siiani õnnestunud ühelegi mehele võrgutavalt mõjuda, siis see tants peletab nad vist küll lõplikult eemale. Ainult põruta aga kiiruga siia-sinna, loobi jalga ühes suunas, siis teises suunas, seejärel kraba paariline, matsuta natuke madalat polkat, siis loobi jälle jalga ja niimoodi mitu minutit järjest. Kaob suunataju, silmad jäävad seljataha eelmise keeru peale maha, põlved löövad tuld välja ja hingeõhk kaob kopsudest… Igatahes paluksin mina nüüd mingeid tantse üle neljakümnestele… selliseid rahulikke… Ma tantsiks iga kell kasvõi ’Aiaäärset’. Aga tegelikult peitub tõde ikkagi hoopis selles, et olen nõrgaks jäänud. Nii kui meie väikene kahetunnine trennikene kasvõi veidikenegi intensiivsem on, siis võtab kohe võhmale ja keerab ajukäärud pahupidi. Tuleb ennast kokku võtta ja ei tohi alla vanduda… egas meie siis lätlastest kehvemad pole. Aissaaa…
No comments:
Post a Comment