Öö on öö on öö...

…on võrratu! Mulle tundub, et meie armsa Eesti võib vabalt öövabariigiks ümber nimetada. No meil on juba Pimedate Ööde Festival ja Valge Daami öö ja öölaulupidu ja muuseumiööd ja raamatukoguööd ja ööjooksud… šopahoolikuid pole ka ära unustatud, neile on ööd kaubamajas… masohhistid saavad veeta öö Patarei vanglas ja Getter Jaani austajad kuulata „Valgeid öid“… Ega mul pole öö vastu midagi. Ma olen alati ööd ja pimedust päevavalgusele eelistanud. Mitte küll seepärast, et mul pimeduse varjus mingeid valgustkartvaid musti tegusid oleks kavas korda saata, vaid pigem seetõttu, et pimeduses pole silmadest nagunii suurt tolku ja kuna mul nägemine niigi na kehvake on (miinus viis ikkagi), siis sobib mulle kõigi teiste meelte tervanemine ja nende abil maailma tajumine suurepäraselt. Alles see oli kui öö muuseumis veetsin ja kuhjaga teadmisi meie kõige tähtsamatest öölindudest – nahkhiirtest – hankisin. Eile siis võtsin südame rindu ja esitasin tervele toatäiele võõrastele inimestele oma luuleüllitisi Jõgeva raamatukogus (kus ma viibisin esimest korda!). Õnneks oli minuga sarnaselt veel teisigi debütante käsi väristamas ja publik ise väga heatahtlik (välja ei vilistatud kedagi!). Seda eileõhtust ettevõtmist võib küll julgelt hingeürituseks nimetada, sest nii palju emotsioone, hingekriipivaid sõnu ja mõtlemapanevaid hetki ei ole mulle juba tükk aega peale tulvanud. Olen alati imetlenud inimesi, kes suudavad oma hinge sõnadesse vormida, olgu siis luule või proosana. Ning iga kord pärast omaenese katsetusi, pean tõdema, et sõnu vormin ma küll, kuid minu hingest on asja sees ainult välgatused… ja ainult sellised välgatused, millesse ma ka päevavalgel vaadata julgen. Ülejäänud osa minu hingest on sügaval peidus, nii must ja sünge, et isegi ööpimeduse varjus, kui ma vahel valvsuse kaotan, ta vaid harva pinnale kerkib, misjärel ma ta kiiremas korras sügavustesse tagasi kupatan. Pihtimused pole minu tugev külg… niimoodi võib siht silme eest kaduda ja vaevaga omandatud positiivne hoiak kildudeks puruneda… Reine, sul on täiesti õigus – muud teed kui armastuse tee ei ole. Hoian siis sellest kinni nii päikesepaistes kui kuuvalguses, käin tähtede järgi ja kuulan ööbikut… järgmisel hommikul aga – püüan päeva… kui julgen…