...ei siis maailma kõikide asjade kohta me kunagi midagi öelda ei saa. Nii laulis täna minu hinge helisema Tõnis Mägi. Ning kui hing on helisema lauldud, siis on rohi kohe rohelisem ja päike soojem. Iga kord enne järgmise ürituse või kontserdi korraldamist mõtlen ma, et kas ma ikka pean seda tegema. Ning iga kord, kui ma sellelt ürituselt olen oma hingekosutuse kätte saanud, mõtlen ma – kuradi hea, et ma selle asja ikka ette võtsin. Sellest energiast ja hingejõust, mida tänane Tõnise konsert Laiuse kirikus mulle ja ma loodan, et ka paljudele kuulajatele pakkus, jätkub mulle küll nii mõnekski ajaks – on inimesi, kellest kiirgab nii palju… Ja parem ongi, et ta ära unustas poole kontserdi pealt mulle sõna anda, et saaksin mõned luulehetked pidada – ei olekski tahtnud seda lummust poolitada… Kuigi valitud luule oleks jätkanud Tõnise mõtisklusi maast ja inimesest ja sellest, et kas me ikka teame, milleks meid siia ilma kutsutud on. „Hea uskuda on mõnda väikest imet. Ja teada mõnda väikest laulu peast. Suur ime juhtub õige harva nimelt. Ja aariat ei laulda nii heast peast. Mis viga väikest salmi ümiseda, et täiemaks saaks mõni tühi viiv. Suur ime võib sust mööda tümiseda. Kuid väikene on ühtepuhku siin.“ …. Sellise luuletuse tahtsin Tõnisele lugeda – sest see, mis täna kirikus juhtus, oli väikene ime. Järgmise väikese imeni siis… suuri me ei märka ju nagunii.
No comments:
Post a Comment