…seda segasemaks muutuvad tantsutrennid. Peorepertuaari kuuluvad tantsud, millega me nüüd juba päris mitu kuud maadelnud oleme, on teisejärguliseks taandumas (mis muidugi ei tähenda, et me neid iga kord suure armastusega läbi ei tantsiks :)) ning põhilise peavalu tekitajateks on tõusnud tagala ešelon ehk simmani tantsud. Kui mulle juba hakkas tunduma, et oh, pole see rahvatants mingi hull koll ühti, selgus, et tegelik rahvatants nüüd alles algab. Esiteks: kui autoritantsude enamik on loodud suht teada-tuntud muusikapala (koos sõnadega!) järgi, siis nende niinimetatud „päris“ rahvatantsude meloodiad on enamasti äravahetamiseni sarnased lõõtsa, akordioni või kapellilood. Mina, kes ma arvasin endal olevat üsna korralikult arenenud muusikalise kuulmise, suudan tuvastada küll meloodia, kuid see osa minu ajust, mis peaks muusikale lisaks välja pakkuma ka tantsu nimetuse ja loomulikult ütlema jalgadele-kätele mida nad tegema peavad, on iga kord küll totaalselt „offline“. Sel ajal, kui minu aju alles eelnevat tantsu alla laeb, on teised juba järgmisega ametis ning niimoodi ei tule salvestamisest ju midagi välja. Ja oleks et ainult muusika on nagu copy-paste… tantsusammud samuti! No olgu, tegelikult suutsin ma ikka ühe tantsu pealkirja muusikaga seostada (seda põhiliselt ka sel lihtsal põhjusel, et mu isa armastas ümiseda – esimene tants on Aissa, lase aga pitsid paista…). Niisiis – Aissa, milles ma loomulikult mehe osa etendasin (kuna mul need naiselikud etteulatuvad kehaosad on suht välja arenemata). Tants ise seisneb peamiselt kõhtupidi koos olles üksteise jalgevahel kõndimisest ja ümber iseenda keerlemisest. Rindlemise jätsime ära. Läheb liiga intiimseks, pärast tekivad veel igasugu luulud endal… Ülejäänutest täna ja paaril eelmisel korral läbivõetud tantsudest on mul udune mälestus. Ma arvan, et üks neist võis olla Reilender ja kohe päris kindlasti oli mingi tantsu nimi Ingliskeel… ei Ingliska ikka… aga Inglismaa sugemetega pidavat ta olema ja selle ma tunnen ära ka, sest tegu on muusikalise popurriiga (ehk siis lõppematu tantsuga). Ja kunagi tegime asja, mille nimeks Krakovjakk… vist… tundub, et seal oli mingi liigutus seotud kirsade läikimalöömisega… Ei, tuleb ikka tänane Palve ruudus esitada: Looja, hoia minu kõrvad lahti ja aju virge, et suudaksin ära tunda, millal järgmine tants algab. Looja, kaitse minu ja mu partneri varbaid Aissa ajal, sest meil kummalgi on neid ainult kümme. Looja, ära lase meie juhendajat Virvet langeda masendusse, kui ta näeb meid arutult ringi karglemas mistahes nimega ürgse rahvatantsu ajal…. Ja Looja, kui sul aega üle jääb, siis mul oleks mälu juurde vaja, minu aju kõvaketas on viimse piirini täis ja informatsiooni läbitöötlemine selgelt liiga aeglane rahvatantsu tempo jaoks… või on see vanadusest… oot-oot, misasja ma siin üldse ajan… lähen ära magama.
No comments:
Post a Comment