Iga tantsutrenn on kui Termopüülide lahing...

… mis tavapäraselt algab esmaspäeviti ja kolmapäeviti umbes kell seitse õhtul. Lahingutegevusest osavõtjaid on veelgi vähem kui spartalasi (ainult kaksteist ja nendegi hulgast sagedane loomulik kadu umbes veerand), aga see-eest astume me kartmatult vastu kõigele, misiganes meid ees ootab. Enne lahingusse minekut tuleb ikka natuke strateegiat arutada ja taktika üle mõelda. Tänaõhtune teoreetiline arutelu läks veidi pikale, kuna juunikuus on suurem sõjakäik ees ootamas, mis vajab veidi teiselaadset pühendumist kui tavaliselt… Aga ega kaua keerutada ei saa, ükskord peab ikka südame rindu võtma, võitlusvahendid ehk käed ja jalad soojaks venitama ja vastasele näkku vaatama. Kuigi enamasti suudame ikka aimata, mis järjekorras meil tegutsema tuleb hakata, siis tänased esimesed paarkümmend minutit meenutasid küll pigem peata kanade kaootilist kohaotsimist ja ebamääraste liigutuste tegemist. Kui nüüd võitlejad võitluskogemuse järgi ritta sättida, oli pilt umbes selline – algajad ja uustulnukad mõtlesid: kas tõesti oleme me seda enne teinud; edasijõudnud: me vist oleme seda kunagi teinud; ja veteranid: me oleme seda vist kunagi kindlasti teinud… Õnneks ei jätkunud taolist rindeformatsiooni reeglite täielikku rikkumist kuigi kauaks, kui ikka tõsine vastane silmapiirile ilmus, oli pilt kohe hoopis teine. Siiski, siiski, ka oma statsionaarsete vastastega on vahete-vahel tükk tegu. Eriti „Meil aiaäärne tänavas“ kipub pidevalt oma taktikat muutma. Just siis, kui oleme mõne sammu või heite omast arust täitsa kenasti käppa saanud, väidab ta külma kõhuga, et see käib hoopis teistmoodi! Ja ega vaielda polegi mõtet, sest kaotajaks ei taha ju keegi jääda. Tänane kõige ohvriterohkem võitlus toimus aga hoopiski „Lepalinnuga“ – vastavalt füüsikaseadustele leidis aset pidev põrkumine ja põkkumine ning nagu asi poleks veel piisavalt tõsine, otsustas ka põrand lahingutegevusse sekkuda, tõestades maa külgetõmbejõu olemasolu. Õnneks polnud vigastused seekord nii tõsised, et oleks pidanud „Olfeni“ plaastriga kas siis plaasterdama või seda nuusutama… Lahing lõppes nagu ikka „Palvega“: „Looja, hoia minu jalgu ja käsi ja luba mul ka järgmisel korral tervena koju jõuda. Looja, kaitse minu kaasvõitlejaid ja sõpru ning anna neile jätkuvalt rõõmsat meelt ja kannatust.“ Selleks korraks sai vastane jälle veidike rohkem alistatud, kuid ükskord me võidame niikuinii… järgmise korrani :)… mis on juba kolmapäeval.