... sestap lisan ajaloolise tõe huvides ka need kaks esimest lugu, mis põhjatutesse Internetiavarustesse seiklema on läinud ja mis arvatavasti Bloggeri vahepealse kokkujooksmise põhjustasidki :)
Annad Saatanale sõrme...
...võtab terve käe :) Tegelikult oli Saatanal eile pidupäev, sai teine terve öö otsa vaikselt pihku itsitada, ise samal ajal mitte ainult minu mõlemast käest sikutades, vaid mu mõlema ajupoolkeraga mässates mulle kõiksugu hulle unenägusid ette söötes. Asi sai alguse tantsutrennis lihtsast õhkuvisatud mõttest, et võiks hakata blogi ehk siis päevikut pidama. No mis see siis ära ei ole. Inimene kirjutada ikka oskab ju... Pealegi, kesse siin netiavarustes neid veidraid mõttemõlgutusi ikka loeb, paar tuttavat ehk saavad kõhutäie naerda... või siis omaette pobiseda, et nüüd on tädi küll päris kiiksuga :) Aga ükskõik kui palju ka tagajärgedele ei mõtleks - Saatan ei lase lahti mitte! Niisiis. Teatan ametlikult, et alates tänasest võib kogu muu kosmoseprahi hulgas, mis Interneti universumis ringi hulpimas on, aeg-ajalt kohata täiesti minu tahtest sõltumatult tekkivaid kirjutisi sellest, mis parasjagu meelel või mis ümberkaudses kaosest vallatud maailmas äramärkimist võiks vajada. Oma tee valime endile ise - ehk siis nagu ütles härra Rochester: at this moment, I am paving hell with energy! (sellest hetkest alates sillutan endale hoogsalt teed põrgusse) - kirjutatud 12. mail
On 13 ja reede..
... ning minu süles on end õndsa näoga kerra tõmmanud süsimust kass nimega Blacky. Eks ta ole väsinud ka pärast pooletunnist demonstratsioonesinemist laulu- ja tantsunumbriga “Ära piina mind...” Iga korraga muutub kassi hääl kuidagi kahtlaselt sarnasemaks talle nime andnud kunagise üsna lootustandva lauljatari omaga... aga eks harjutamine teeb meistriks! Igatahes ei meeldi mulle kohe mitte kedagi piinata, niisiis lasen tal oma privaattsooni siseneda ja mulle head energiat nurruda. Mine tea, millal mul seda vaja võib minna! Paari eelmise päeva jooksul olen ju saanud kaks erineva sisuga ketikirja. Üks neist palus ennast edasi saata kaheksale mulle olulisele naisolevusele, mille tulemusel pidin ma teada saama, mis juhtub nelja päeva pärast. Kuna ma kirja külma kõhuga ära kustutasin, siis nüüd nähtavasti pean ootama, mida nelja päeva pärast ei juhtu… Teine kiri sisaldas heade soovide palvet, mis tuli siis ka omakorda võimalikult paljudele inimestele (mitte ainult naistele) läkitada, et näidata ikka, kui palju ma nende kõigi peale mõtlen ja neile head soovin. Asja mõte tundus olevat selles, et kui korraga on suurel hulgal inimestel oma meilikastis see palve, siis mingil müstilisel teisel tasandil tekitab see positiivse laengu… Kustutasin ära ka selle kirja, ise omaette palvetades kõigi oma sõprade eest, et nad nüüd selle konkreetse palve mõjuväljast eemale ei jääks. Tahes tahtmata tuli mulle meelde, kuidas teismeliseeas sai mitmeid-setmeid kordi käsitsi ümber vehitud oma kakskümmend koopiat ketikirjast, et need siis kenasti tigupostiga tuttavatele edasi saata. Üritasin ette kujutada oma nägu, kui mu arenemisjärgus lapsukesed praegu kahekümne kirjaga minu ette ilmuksid palvega kakskümmend ümbrikku ja marki osta. Mitte mingi valemiga ei oleks mul võimalik neile selgitada ketikirja olemust ja keelitada neid kirju mitte saatma, kui ma ometi samas vanuses ise selle lõksu langesin ning ei mäleta küll, et minu ema oleks mulle nägusid teinud ja tobukeseks nimetanud. Pealegi pole mul mingit õigust otsustada selle üle, millesse keegi usub. Märke võib ju tõlgendada mitut moodi. Eileõhtune äike näiteks mässas Laiuse kohal just parasjagu sel ajal, kui ma koolimajas kirikulaule laulsin (fakt, et ma kirikukoori läksin, vajab omaette psühhoanalüüsi, ning sellega tegelen ma mõni teine kord). Hetkel, kui me kaunilt jorutasime „Süüalused küll oleme ja halastust nüüd palume…“ sähvatas välk ja elekter kadus. Oli see nüüd jaatuse märk laulus esile kerkinud süütunnistuse kohta või saabuva halastuse ettekuulutus? Või hoopis juhuste kokkulangemine? Tõsimeelsed inimesed on võimelised sellest välja lugema mida iganes, minu jaoks oli situatsioon piisavalt praktiline selleks, et koju helistada ja paluda lastel elektrijuhtmed seinast välja tõmmata… Hiljem koduaias seistes ja vihma nautides olin tunnistajaks müstilisele vaatepildile, kus korraga olid taevas nii päike kui kuu, äikesepilved ja vihmasadu, selge taevas ümber kuu, millest parasjagu lendas üle vahurada vedav reaktiivlennuk, mustava taevapoole taustal säras vikerkaar, mille ümber kummus kallistuseks teine, veidi tuhmim värvikaar ning nagu sellest poleks veel küllalt, sähvatas hinge valgustamiseks välgunool… Küllap kõigi nende märguannete tõttu olemegi nii ebausklikud, sest ega ju niisama ei saa midagi juhtuda, kõik tuleb ikka ära seletada ja kõigest põhjuseid ja põhjustajaid otsida. Ei seleta ja ei otsi. Märkan ja naudin. - ehk siis 13. mai ja reede :)
No comments:
Post a Comment