… algab siis, kui ma teki alla poen ja toas tule ära kustutan. Pole mingit tähtsust, kui pikka aega ma eelnevalt kärbsepiitsaga mööda tuba jalutan ja pingsalt igasse nurka piilun, et peitupugenud sääsed juba eos elimineerida. Niipea, kui tuli surnuks saab, ilmuvad ei tea kust välja vähemalt kümned sääsed ja alustavad oma öist ooperit. Ootan natuke aega, siis laksan tule põlema, ruttu prillid ette ja piits kätte, et vähemalt osa neist enne pimedatesse peidupaikadesse põgenemist maha lüüa. Sedasama hilisõhtust virgutusvõimlemist teostan vähemalt kuus-seitse korda, kuni mul villand saab ja ma teki üle pea tõmban… kuni varaste hommikutundideni, mil esimeste päikesekiirtega ma juba läbi une kuulen uue oratooriumi sündi. Esialgu üritan mulle individuaalselt lähenevatele (ehk siis näo ette pinistavatele) sääsesolistidele niisama rapsides pihta saada, mis vahete-vahel ka õnnestub – mine tea, äkki on nad ikka ise ka unised... aga kui juba väga lärmiks kätte ära läheb, siis ei jää muud üle, kui prillid ette ja piitsa otsima. Millegipärast kaovad sääsed selle liigutuse peale nagu tina tuhka ja kui ma olen tükk aega täiesti mitteadekvaatselt ringi vahtinud, otsustan jällegi teki üle pea tõmmata. Keskmiselt viieteistminutiliste intervallidega istun jälle voodil, prillid ees ja piits käes… ja niimoodi enam-vähem selle ajani, kui tuleb päriselt üles tõusta. Paari nädala pärast, kui sopranikõlaga sääsehooaja kõrgpunkt läbi hakkab saama, võtavad teatepulga üle bassid ja baritonid, ehk siis kärbsed… Kuna siis enam pimedaks peaaegu ei lähegi, pole mul ka enam põhjust prille eest ära võtta ning nii ma magangi – prillid ees ja kärbsepiits käes… et siis laulu ülesvõtmise korral kohe lajatada… jeeeeeee – suvi on käes!
No comments:
Post a Comment