... eriti praegu, kui talvine pilkane pimedus annab tasapisi järele müstilisele kevadisele ööhämarusele, mis endas kõiksugu üllatusi peidab. Eile õhtul, kui suur osa Euroopast pingsalt teleriekraani helendust põrnitses (ja nagu tänahommikustest kommentaaridest näha võib, said paljud neist negatiivse elamuse), osalesin üritusel, mille olemasolust ma päev varem veel midagi ei teadnud: Muuseumiöö Betti Alveri muuseumis intrigeeriva pealkirjaga Öös on aardeid. Ja aardeid seal tõepoolest on. Esimese paari tunni jooksul imbusime vaikselt jooga ja mediteerimise maailma, jõudes ikka ja jälle tõdemuseni, et kõik algab tegelikult meist endist. Tsivilisatsioon oma pideva taganttorkimise ja rahulolematuse tekitamisega on inimesed iseendist nii kaugele viinud, et tagasitee endasse nõuab suurt pingutust. Kui Idamaa rahvastel on meie mõistes jooga pigem eluviis, siis läänemaailmas paraku esindab see paljudel juhtudel "moevoolu" ja on lihtsalt "in". Eesti inimene on nähtavasti kusagil vahepeal. Mina näiteks ei kujuta ette, et ma oleksin mingi grupi inimestega ühes ruumis ja üritaksin mediteerida. Kõigist neist inimestest kiirgav ja neid ümbritsev energiaväli muudaks selle kas siis täiesti võimatuks või imeks minust üüratult energiat. Üksildase hundina sobib mulle suurepäraselt mistahes tükike loodust (Laiuse mägi on muidugi ideaalpaik), et ennast täiesti lõdvaks lasta ja oma keha rütmis hingata. Kõige kergem on seda siiski teha hämaras öövalguses... nagu eilne õhtu... See on nii kummaline, kuidas katuseräästalt vihmatilkade kukkumine õhtuvaikuses hoopis teistsuguse kõla omandab kui päevavalguses. Ma kuulen piiskade langemist naabri kasvuhoone juures asuvasse kogumisvanni! Kõik need tilgad kokku moodustavadki minu mantra, ma ei tee ise ühtki piiksu, õhtu hääled on need, mis mus vastu vibreerivad. Kusagil kaugel kisab mingi tundmatu lind, mitmeid kordi ja üsna kimedalt - mul pole mingit tahtmist tuppa joosta, et Internetist üles otsida, kellega tegu - juba ainuüksi see fakt annab tunnistust minu muutunud meeleolust :) Annan andeks kõrgustes ülelendavale lennukile tema müra ja sobitan sellegi mantrasse. Nagu ka rongi kõlksuva kõla, kui see Jõgevalt läbi sõidab. Päevavalguses aiaavarustesse peitunud siilikene krõbistab kuuldavalt peaaegu üle mu varvaste, pärikarva on okkad pehmed kui siid. Kui ma silmad sulen, lendab mu mõte läbi taevakatteks oleva pilvesumu ja äkitselt on mu ümber tähed ning maailmakõiksus. Ning mulle ei lähe karvavõrdki korda mitmenda koha Eesti Eurovisiooni lauluvõistlusel sai... :) Järgnevatel öödel kavatsen minna tiigi äärde kiriku parki nahkhiiri ootama.
P.S. Blogimise teine katse... näis mitu tundi seekordne kirjatöö vastu peab :)
No comments:
Post a Comment