Ma kohe päris kindlasti ei usu...

...kõiksugu karmavõlgasid ja ennustamist ja seda, et kõik kuri saab kunagi karistuse ning see, mis teed, tuleb sulle endale ringiga tagasi. Need on muidugi head ütlused rahustamaks värisevat südant ja rahutut meelt. Eriti kui midagi juhtunud on. Ja eks juhtub kogu aeg. Seda juhtumuste rada meie ümber võib näiteks eluks nimetada. Aga tegelt ka, tulin ma tagasi sealt nädal aega kestnud laagrist, kus juhtus apsaluutselt nii head kui halba ja emotsionaalse raputuse sain ma kindla peale kätte jälle. Nüüd siis maitseme järellainetust. Esimene tuli Õhtulehe artikli näol, millest (käsi südamele pannes) olid mõned meist juba mitu laagripäeva teadlikud, sest teatud asjad ei allu kontrollile. Piinlik on. On jube häbi, et meil leidub ajakirjanikke, kes asjasse tegelikult süvenemata fabritseerivad kokku hapukurgiloo kellegi anonüümseks jääda sooviva pirtsaka eestlase halamise peale, rikkudes niimoodi võibolla igaveseks raha omavate asutuste soovi midagi meie laste heaks korraldada. Ma ikka vahetevahel loen seda kollast ajakirjandust ja imestan iga kord – sellisel moel me eestlased siis tahamegi ’tähelepanu vigadele juhtida’. Laimates, näpuga näidates, fakte mitte kontrollides, söötes anonüümsetele kommentaatoritele ette mahlaka lihatüki kellegi kintsust ja nautides nende arust ära järamist. Pärast on hea pihku itsitada – las asjasse puutuvad isikud nüüd üritavad seda lihatükki kätte saada, mulle äkki kukub mingi hea sõna ülemuselt, mine tea, äkki saan tulemuspalka, kommenteerijate arv ju muudkui tõuseb... Kui palju üldse seda niinimetatud TÕDE meie ajakirjanduses leidub. Mis aitaks inimesel vahet teha õige ja vale, isetehtud ja plagiaadi, väärtusliku ja kitši vahel? Kaine mõistus? Misasi see veel on... Täna me ju tähistame oma suurt vabaduse taaskasutamise õigust, eksole. Oi meil seda vabadust nüüd on – vabadus ahnitseda, valetada, varastada, õiendada, viriseda, mustata, nuga selga lüüa... Täitsa väärt oleme me oma riiki sellisena nagu ta on. Mina kaasa arvatud. Täna sain kurja kirja oma raamatupidajalt – kujutate ette, mul siiamaani kevadel söödud toidu eest maksmata. Maksa oma võlad! Kõlab kurjalt, kas pole. Peale selle on mu vasaku silma pisaranääre ummistunud ning silm paistes nigu oleks peksa saanud, paremasse jalatalda sain suure pinnu ning kuna silmanägemine on na kehvake, siis välja ka ei näe võtta... Karmavõlad? Pigem elu. Ja ta kuramus kipub olema just nimelt selline nagu su ümber olevad inimesed selle teevad. Tõmba end või ribadeks. Millest võib teha näiteks järelduse - elu on nii pagana fantastiline, et võtab hingetuks :)