Raine, kas sa oled vampiir...

...võtad kogu oma energia lastelt? – nii karmi kommentaari osaliseks sain ma täna pärast oma sooloetteastet. Minu läbi viia oli täna poolteisttundi kestev õpetuse osa, mille teemaks valisin loomulikult muusika ning selle meediumi jõud maailma muutmisel. Olin üliemotsionaalne nagu ikka ning kui ma midagi seletan, siis teen seda ilmekalt nagu esineks draamaetenduse lavalaudadel. Ühesõnaga – olin oma tavaline õpetaja-mina. Panin lapsed-õpetajad kuulama, tundma ja kaasa tantsima. Üks laagri kolleegidest tuli mind pärast pisarsilmi kallistama ja tänama, teine lausus mokaotsas sissejuhatuse kommentaari. Tundsin end paugupealt kaitsetuna, murust madalamana. Kas tõesti? Äkki tõesti? Jumala eest, kas ma tõepoolest imen oma lapsed tundides energiast tühjaks, selle kõik endasse ahmides, ise end seejuures suurepäraselt tundes ja viskan lapsed seejärel tühjade ilmetute kestadena uksest välja. Kuidas ma küll olen siiani elanud illusioonis, et hoopis annan lastele energiat ja jõudu, süstides neisse positiivsust ja eneseusku, et kõik on võimalik, kui nad ainult ise tahavad. Lootnud, et nad mingilgi moel haakuksid minu emotsionaalse oleku sappa, ärkaksid letargiast ning tunnetaksid endast läbi voolava universumi võnkeid. Või siis oli tegu vana kooli kibestunud pedagoogi, kes ise end laste ees kunagi niimoodi vabalt ja vahetult tunda ei suuda, sarkastilise märkusega, nagu mu teised sõbrakesed, märgates mu kohmetumist, mind hiljem lohutama tulid. Küllap on tõde kusagil vahepeal ning ega ma nii päris täpselt ei teagi, kas ma peaksin seda tõde nii väga hoolikalt otsima. Olen alati usaldanud oma meeli ja instinkte. Silmaklappidega hobustele kuulub minu sügavaim kaastunne...